Interdistsiplinaarsed teadusprojektid on rahastamise saamisel vähem edukad
Austraalia teadusagentuur analüüsis erinevaid teadusgrantide taotlusi ning leidis, et valdkondade piire ületavad taotluste edumäär on väiksem kui kitsamalt ühes valdkonnas tehtud taotlused.
Sel nädalal ajakirjas Nature avaldatud analüüsist selgub, et kuigi ideedes julgustatakse erinevate valdkondade teadlasi tegema distsipliinide piire ületavat koostööd, siis reaalselt raha saamises on just seda sorti taotlused vähem edukad.
Kuigi see kahtlus on teadlastel ka varem olnud, on tegu esimese seda sorti analüüsiga, mis kahtlusele kinnituse annab, ütles analüüsiga mitte seotud süsteemibioloog Luis Amaral Northwesterni ülikoolist.
Philadelphia Temple'i ülikooli ökoloog Matthew Helmus kinnitas väljaandele The Scientist, et teadlasi survestatakse interdistsiplinaarsele koostööle, et teadustööd terviklikumalt mõtestada. „Sedasorti distsipliinide-ülest uurimust tehes peaks olema võimalik paremini lahendada maailma ees seisvaid probleeme.“
Samas on aga teadlastel kahtlus, et taotlusi hindavad institutsioonid ei suhtu interdistsiplinaarsetesse projektidesse sedavõrd soosivalt nagu seda sõnades õhutatakse. See asjaolu toodi välja ka tänavusel iga-aastasel üleilmse teadusnõukogu kohtumisel New Delhis.
Interdistsiplinaarsete meetoditega taotlusi analüüsimas
Austraalia andmetel tuginenud analüüsi juhtivautor, Austraalia riikliku ülikooli evolutsiooniökoloog Lindell Bromham selgitas, et oma uuringus tuginesid nad Austraalia teadusagentuuri taotlustele ajavahemikul 2010–2014.
Iga taotlus peab kuuluma vähemalt ühte 1238 teadusvaldkonnast. Igal projektil peab olema oma kood, mis kirjeldab ära selle pea- ja alavaldkondade kuuluvuse, selgitas Bromham.
Näiteks bioteaduste kood on 06. Kui projektil on veel seotud valdkond evolutsioonibioloogia, mille kood on 03 ning teinegi seotud alakategooria näiteks fülogeneetika ja võrdlev analüüs, siis on projekti koodiks 060309.
Bioloogina pidas Bromham parimaks laenata metoodiliseks lähenemiseks bioloogias kasutusel olevat liikide taksonoomiat. Omal iroonilisel moel oli tegu interdistsiplinaarse uuringuga, märkis Bromham. Ehk et ta lootis teadusprojektide interdistsiplinaarsust kaardistada sarnaselt sellega, kuidas bioloogid mõõdavad liikide mitmekesisust ökoloogilistes süsteemides.
Bioloogilise mitmekesisuse meetodi rakendamisel kasutasid nad interdistsiplinaarse kauguse ehk lühidalt IDD (interdisciplinary distance) näitajat, mille väärtus jääb 0 ja 1 vahele. 0 väärtuse said projektid, mis kuulusid vaid ühte teadusdistsipliini, 1 lähenesid need taotlused, milles oli esindatud paljud erinevad teadusdistsipliinid võrdses osakaalus. Saadud väärtused seoti projektide edukusmääraga ehk sellega kui paljud neist olid saanud rahastuse ja kui suures mahus.
Retsensendid ei saa aru, mida loevad
Uuringuga mitte seotud Gabriele Bammer Austraalia riiklikust ülikoolist leiab, et tõenäoliselt oli küsimus siiski selles, et interdistsiplinaarsete taotluste tase võis lihtsalt keskmiselt olla kehvem. Paraku taotluste taset uuring ei hinnanud. Samas lisas Bammer, et interdistsiplinaarsete uurimisprojektide hindamist peaks vaatama eraldi kitsaskohana.
„Probleem, millega interdistsiplinaarseid teadusprojekte tegevad teadlased kokku puutuvad on selles, et kui nad saavad retsensentide kommentaarid, paistab neist välja, et retsensendid ei ole mõistnud, millele nad tagasisidet on andnud.“
Lindell Bromham oli selle mõtteavaldusega päri ja lisas: „Eelretsenseerimine võib rääkida interdistsiplinaarsete projektide kahjuks, kuna on väga raske leida retsensente, kel oleksid teadmised rääkimaks kaasa projekti erinevate osade juures.“
Ühe lahendusena näevad teadlased retsensentide hulga suurendamist, et nõnda saaksid kaetud erinevad valdkonnad ning interdistsiplinaarseid projekte hinnataks mitmekülgsema teadmistepagasi alusel.
Uuringu juhtautor aga leiab, et interdistsiplinaarsete teadusprojektide rahastamise ebaedu põhjuseid peaks uurima keerukamaid aspekte, näiteks projekti kvaliteeti ja hindamiskriteeriume, arvesse võttes.
Toimetaja: Marju Himma