Sissevaade Gunnar Oki mõttepaberisse: peaasi, et kohe uuesti reformima ei hakata
Kui Jürgen Ligi vastse haridus- ja teadusministrina kevadel ühes Vikerraadio eetris mainis Gunnar Oki raportit, vastati ERR Novaatori pärimisele, et raport pole veel valmis. Selle nädala alguses arutas Teadus- ja arendusnõukogu (TAN) raportit, mis oli üsna sarnasel kujul kui maikuus.
See näide iseloomustab Gunnar Oki raportit, mida raporti asemel võiks nimetada ideekogumiks või mõttepaberiks, mitmel moel. Raport koondab kokku kõik need mõtted, mis on kõrghariduse ja teaduse ümber tiirelnud aastaid, mis on olnud teada paljudele, kuid mille osas „kartuli liigse kuumuse tõttu“ pole keegi julgenud kindlat seisukohta võtta.
Tegu on mõttearendusega, mis loetleb üles sirgjooneliselt ja must-valgelt kitsaskohad ja teeb soovitused. Ehkki mitte kõigile kitsaskohtadele pole toodud lahendusi ning kõikide soovituste taga pole kitsaskohti. Nende teemade tõstatamine ühes mõttepaberis aga võimaldab poliitikutel poliitikate kujundamisel ning reformide tegemisel võtta aluseks need soovitused.
Märgiline on, et TAN on Gunnar Oki raporti selle põhimõtetes heaks kiitnud, mis omakorda tasub meeles pidada vaadates ja mõeldes kuhu suunda võivad liikuda kavandatavad reformid.
Laenupõhine kõrgharidus
Gunnar Okk teeb ettepaneku „asendada praegune tasuta kõrgharidus koolituslepingute süsteemiga kus riik rahastab Eesti kodanike õpinguid laenuga, mis kustutatakse, kui üliõpilane sooritab õpingud mõistliku aja jooksul ja töötab teatud aja pärast ülikooli lõpetamist Eestis“.
See idee on saanud üksjagu kriitikat, kuid tasub meeles pidada, et tegu on üksnes ühe-lauselise ideega, mida võib rakendada mitmel moel.
Sarnast süsteemi on rakendanud edukalt ja vähem edukalt mitmed riigid maailmas. Võtame näiteks Ühendkuningriigi, kus n-ö laenupõhine kõrgharidussüsteem toimib. See on aga pigem stimuleerimaks õpingute lõpetamist ning tööleasumist. Samas aga on see süsteem vägagi kulukas, sest tagasimaksjaid pole kuigi palju. Seega tegu on riigi mõistes jätkuvalt kuluartikliga.
Mündi teine külg on aga see, et kui tudengil on valida mõni rahvusvaheliselt tunnustatum ülikool, kus õpe on tasuta ja töökohavalik vaba, või mõni Eesti ülikool, mis piirab hiljem töötamisvõimalusi välismaal, siis on küllaltki suur tõenäosus, et valik langeb esimese kasuks.
Siinjuures tasuks küsida, kas Eesti jaoks on olulisem soosida siin õppimist või saada õpperaha tagasi marginaalselt osalt lõpetajatelt?
Raportis välja käidud ideed kohustada lõpetajat Eestis töötama teatud aja vältel on aga tugevalt kritiseeritud ja sildistatud isegi „sunnismaisusega“. Siingi on tegu kahe teraga mõõgaga.
Tõsi ta ju on, et teistele riikidele tasuta spetsialistide koolitamine ajal, kus Eestis on nendest puudus, ei ole majanduslikult kuigi arukas. Teistpidi tasuks meeles pidada, et Euroopa Liiduga liitumisega saime ka võimaluse tööjõu vabaks liikumiseks. Inimestel, nagu praktika näitab, on õigus seda kasutada.
Eesti kodakondsuse aspekti sissetoomine vajab aga veelgi enam arutelu. Miks peaks tulema Eestisse kõrgharidust omandama keegi, kes pole Eesti kodanik? Või miks peaks ta siin õppimiseks võtma Eesti kodakondsuse? Või on äkki hoopis varjatult tegu võimalusega välistudengitelt õppetasu küsida? Õpib ju Eestis kõige enam tudengeid Soomest. Kõige rohkem on neid veterinaarmeditsiinis ja arstiteaduses, kus nominaalne õppeaeg kuus aastat – võimaldaks päris pikka aega õppeteenustasu korjata.
Oluliselt hakkaks Eestis töötamise nõue piirama aga doktorikraadi kaitsnuid. Järeldoktorantuuri on enamasti võimalik astuda viie aasta jooksul pärast doktorikraadi kaitsmist. Kui see aeg pärast lõpetamist peaks aga olema kohustuslik Eestis töötada, on üsna tõenäoline, et juba doktoriõpinguteks valitakse mõne teise riigi ülikool.
Ajude väljavoolu takistamiseks peaks pigem muutma siinset tööturgu atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks, mitte püüdma inimesi siin koolituslepinguga kinni hoida. Samas paindlikult rakendades ei pruugi Eestis töötamise soodustamise mõte sugugi halb olla.
Kas eesti keel sureb teaduskeelena välja, kui magistri- ja doktoriõpe on inglise keeles?
Tõenäoliselt mitte. Teaduskeele säilimiseks on oluline eestikeelse bakalaureuseõppe olemasolu. Teadusülikooli mõte on, et õpetavad need, kes teevad teadust ja publitseerivad, enamasti inglise keeles. See tekitab automaatselt vajaduse eestikeelse terminoloogia loomiseks – kuidas juhendada eestikeelset bakalaureusetööd, kui terminoloogiat pole. Järelikult see terminoloogia tuleb ühes eesitkeelse bakalaureuseõppega.
Ja nagu ka Gunnar Okk oma raportis välja toob, aitab keele säilimisele kaasa ka Euroopa Liidu ametlike keelte hulka kuulumine, mis juba kohustab tõlkima „muude materjalide hulgas ka dokumente mis kajastavad uusi ja pidevalt uuenevaid eluvaldkondi“, sh ka teadust.
Lisaks tasub märkida, et doktoriõpe erineb õppevormiliselt oluliselt bakalaureuse- ja magistriõppest, sest n-ö loengute ja seminaride osakaal kogu stuudiumist on üsna väike. Suurema osa moodustab uuringute tegemine, nende põhjal monograafia või teadusartiklite kirjutamine ja rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades publitseerimine.
Kuidas aga ingliskeelne doktoriõpe kasuks tuleb? Tasub vaadata teiste Euroopa ülikoolide poole, kus doktoriõppekavad on ingliskeelsed – neil õpib oluliselt rohkem välistudengeid. Seega on ingliskeelsed õppekavad aitaksid otseselt kaasa ülikoolide avatusele ja rahvusvahelistumisele.
Selge on ka see, et eesti keele ja kultuuri uurimisele pühendunud valdkondade ingliskeelseks muutmine on meelevaldne ning nende säilimine eestikeelsena on ainuvõimalik, mis aga muidugi ei välista võimalusel rahvusvaheliselt ja inglise keeles publitseerimist.
Pigem võiks küsida, kuidas seda juba inglise keeles tehtavat teadust, näiteks loodus- ja täppisteaduste ning sotsiaalteaduste vallas, rohkem Eestis esile tõsta? Praegu on iga doktoritöö juures kohustuslik eestikeelne kokkuvõte, mille puhul on soovitus kirjutada see populaarteaduslikult.
Gunnar Okk viitab oma raportis üsna mõistlikule lahendusele: rohkem võiks avaldada eesti keeles Eesti Teaduste Akadeemia Toimetistes või ka populaarteaduslikes väljaannetes.
Miks ei võiks kaitsmisele mineva doktoritöö juurde kuuluda ka vähemalt ühe eestikeelse ülevaateartikli publitseerimine mõnes eestikeelses väljaandes?
Õpetada või õppida?
Keelega seondub ka Gunnar Oki märkus õppejõudude keeleoskuse kohta: „Oluliselt on tõusnud vajadus professionaalsel tasemel inglise keele valdamiseks.“ See on absoluutselt õige, sest doktorandina olen isegi piinlikust tundnud õppejõu pärast, kes luges rahvusvahelisele doktorantide kursusele konspekti ette, paraku keeles, millest võis ainult aimata inglise keelt.
Õpetamise ja õppimise osas soovitab Okk liikuda õpetajakesksetelt õppemeetoditelt õppijakesksetele, mis mõttena on väga tervitatav. Olen Tartu ülikoolis ja Tallinna ülikoolis osalenud loengutes, kus selle poole on väga edukalt liigutud. Samas aga toob Okk välja, et „mitmed ülikoolid kannavad auditooriumis toimuvaid loenguid otseülekandena üle internetis, on viinud sisse e-õppe ja traditsiooniliste õppevormide sega- ja hübriidvariante“.
Siin on teatav vastuolu – esimeses soovituses eeldatakse õppejõult aktiivõppe meetodeid, teises aga eeldatakse, et ülikoolis käib õpetamine endiselt 19. sajandile omaselt loengu vormis.
Ilmselt võib raporti sellest osast siiski välja lugeda õppetöö tõhustamise eesmärki. Nagu ka märgitakse, kas on mõtet vahendada materjali, mida iga üliõpilane võib hetkega ise internetist hankida.
Seega peaks õppetöö puhul läbi mõtlema, kas on mõtet kulutada kontakttunde selleks, et lugeda ette konspekti ja nii iga semester või iga aasta, või on tõhusam salvestada videoloeng, mida tudengid saavad kodus vaadata ning kasutada kontaktõppe tunde selleks, et turgutada akadeemilist arutelu õppejõu ja tudengite vahel?
Gunnar Okk märgib, et õppekvaliteedi hindamiseks oleks tarvis uuringuid. Ilmselt on aga poliitikutel tarvis, et keegi neile aktsepteeritav arvamusliider osutaks kitsaskohtadele intervjuude ja oma kogemuse põhjal.
Okk viitab, et kuigi analüüse „tehakse paljudes ülikoolides, jäävad tulemused reeglina ainult asjaosaliste teada.“ Tegelikult on taolist seiret tehtud pidevalt ning nii õppetöö kvaliteedi kui teadustöö kvaliteedi kohta on olemas ka vabalt kättesaadavad raportid. Eestis on kõik teadus- ja arendustegevuse välishindamise ning kõrghariduse kvaliteedi hindamise kohta käivad dokumendid avalikud.
Siit soovitus: poliitikakujundajad võiksid usaldada nende ametkondade eksperthinnanguid ja analüüse, mis juba koostatud. Need tuginevad nii kvalitatiivsetel kui kvantitatiivsetel uuringutel ning on koostatud inimeste poolt, kelle erialane kogemus võimaldab neid samuti nimetada ekspertideks.
Ettevõtluse ja ülikoolide koostöö
Ettevõtete ja ülikoolide koostööst või õigupoolest selle vähesusest on viimasel paaril aastal üha enam räägitud. Räägib ka Gunnar Okk oma raportis. Räägib ka TIPSi raport.
„Senised koostöömeetmed on küll kaasa aidanud ettevõtjate ja teadusasutuste suuremale interaktsioonile, kuid analüüsidest (Riigikontroll 2014) selgub, et toetused ei ole koostöö kasvule piisavat mõju avaldanud.“
Aga miks siis hoolimata tahtest endiselt koostööle hinde kasin võib panna? Põhjusi on ilmselt mitmeid.
Võtame näiteks asjaolu, miks ülikoolide õppejõud või teadustöötajad pakuvad sageli koolitusi või uuringuid oma erafirmade kaudu, selle asemel, et kasutada ülikoolide ettevõtlust edendavaid teadus- ja arendusosakondi.
Paraku tähendab ülikooli kaudu hinnapakkumise tegemine seda, et teenuse koguhinnale lisatakse 20 protsenti nn overhead ehk üldkulu lõivu, mis kulub ülikooli tugi- ja infrastruktuuri ülalpidamiseks. Arusaadav on muidugi see, et ülikooli ametnikke ja teadustaristut peab millegi eest üleval pidama. Paraku on eraettevõtte kaudu teenust pakkuda odavam. Ettevõte, mis hinnapakkumise võtab, eelistab ilmselt sama teenuse eest maksta vähem, kas pole?
Või võtame teise näite era- või avaliku sektori ettevõtetest-organisatsioonidest, mis alatasa kutsuvad teadlasi andma nõu. Nõu on teretulnud, aga paraku pole selle eest ette nähtud tasu. Kui keegi küsib mõnelt äriettevõttelt teenust, siis on see harva tasuta.
Miks peaksid ülikoolid, täpsemalt teadlased pakkuma teenust, olgu selleks kas või ainult nõustamine, tasuta?
Seega on ettevõtete ja ülikoolide koostöö natuke ka ettevõtluskultuuri ja teadmuse väärtustamise küsimus – kui palju on väärt ühe inimese tarkus, mis on omandatud aastakümnete vältel endasse investeerides?
See seondub omakorda teaduses karjäärimudeli piiratusega. Selle puhul tõdeti kevadises TIPSi raportis, et doktorantuuri astunud näevad end tulevikus töötamas ülikoolis. Seegi on kahe poolega münt: kui avalikus ja erasektoris oleks töökohti, kus doktorikraadiga inimeste tarkust osataks rakendada, oleks ka doktorantide eelistused ehk teistsugused. Selge on ka see, et ülikoolid ei peaks olema ainsad või peamised doktorikraadiga inimestele tööpakkujad.
TIPSi raportis tuuakse välja ka fakt, et akadeemiast praktikasse siirdumist tuleb ette küll, oluliselt vähem tullakse aga era- ja avalikust sektorist tagasi akadeemilisse ellu. Kas pole seegi omamoodi kitsaskoht, mis takistab teadmussiiret „teooria ja praktika“ vahel?
Ka Gunnar Okk osutab samale: „Teadmiste ja tehnoloogiate siirde edukaks toimimiseks on oluline koostöö mitte ainult kodumaiste ja/või välismaiste ettevõtjate ja ettevõtetega. Sama tähtsad on usalduslikud suhted kohalike omavalitsuste, riigi ja laiema avalikkusega.“ Okk paneb ette luua ülikoolide juurde tehnoloogiasiirde üksused. Mõte on hea, kuid arvestades ülikoolide praegust võimekust ja Eesti väiksust, võiks hoopis kaaluda taolise üksuse loomist riiklikul tasandil.
Miks ei võiks näiteks EASi juures eksisteerida nõukoda, kuhu ettevõtted saavad nõu ja ülikoolidelt uuringute küsimiseks pöörduda. Teadlaste tööpanus selles nõukojas osalemise eest oleks aga väärikalt tasustatud. Nii viiks see teadmus- ja tehnoloogiasiirde üksus kokku ettevõtluse nõudluse ja ülikoolide pakkumise.
Gunnar Oki raport, mida tervikuna peaks nimetama lihtsalt mõttepaberiks, on omal moel olnud diskussiooni algatav seeme, sest sellesse koondatud mõtted, tähelepanekud ja soovitused pole tegelikult midagi uut ega enneolematut. Need lihtsalt on praegu kokku koondatuna saanud ohtralt tähelepanu ning annavad sisendit poliitikakujundajatele.
Loodetavasti on tegu siiski vaid lähtekohaga edasisele arutelule, mitte veel otsustele ja tegudele, sest ilmselt viimane asi, mida reformidest räsitud ülikoolid kohe läbi teha tahavad on järjekordsed reformid.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.