Vestlus Jürgen Ligiga: teaduse rahastamise pärast olen muidugi väga frustreerunud
Täpsema rahaga tehakse ära veel rohkem ja veel paremini, märgib haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi 2016. aasta kohta. Teada on aga, et eelseisev aasta saab teaduse rahastamises olema rohkem kui keeruline.
Eile arutati riigikogus teadusrahastuse ja teaduse tuleviku üle. Välja toodi mure, et praegune rahastus ei soosi noorteadlaste karjäärivõimalusi. Osutati ka asjaolule, et järgnevatel aastatel on teadusrahaga nii kitsas, et institutsionaalseid uurimistoetusi jagada ei saagi. ERR Novaator usutles neil teemadel ka haridus- ja teadusministrit Jürgen Ligi.
Aasta hakkab lõppema. Milline oli teie silmis aasta 2015. kõrghariduses ja teaduses?
On objektiivsed näitajad, mis on head. Ka tendents kõrghariduse ja teaduses objektiivsete näitajate paranemise suunas – teadlaste tsiteeritavus, ülikoolide reitingud ja muud mõõdetavad näitajad on päris head.
Reitingute osas ju Tartu ülikool natuke langes ja Tallinna tehnikaülikool langes veel rohkem.
See sõltub reitingust ja ka sellest, millist perioodi vaadata. 2015. aasta andmeid veel pole ka, aga me ei saa kurta. Oma väiksuse kohta lööme küll üle oma kaalu kõrghariduses ja teaduses ja aina kõvemini.
Gunnar Oki raport, mida nüüd teadus- ja arendusnõukogu ehk TANi raportiks nimetatakse, oli tänavu üks mõttepabereid, mis tekitas elavat arutelu teadlaskonna hulgas. Kust see raport alguse sai ja millal teie sellesse protsessi lülitusite?
Kohe kui ma ametisse astusin. See on teadus- ja arendusnõukogu tellimus. Algusest peale oleme kartnud, et seda esitatakse kui ühe vähetuntud mehe isiklikku arvamust, kuigi tegelikult koondas see kümnete teadusele ja kõrgharidusele kaasa mõtlevate inimeste omi. Tema tellimine ja põhisisu olid olukorra hindamiseks ja parandamiseks kindlasti mõistlikud. Temaga on seotud olnud kolm viimast haridusministrit, algas Aaviksoo ja vaheraport tuli Ossinovski ajal.
Seega need mõtted, mis seal kirjas olid, polnud teile sugugi üllatavad.
Ei olnud. Need olid suhteliselt varem tunnetatud probleemid ja need ettepanekuid, mida jagati, kirjeldasid paljuski juba käivitunud protsesse. Muidugi oli seal rohkem originaalsust ja mitte iga detailiga pole meil plaanis edasi töötada. On ka asju, millega ei ole põhjust edasi töötada praktilistel põhjustel.
Näiteks tasuline kõrgharidus, ehkki tasuta pakkumise suhtes olen ise olnud kriitiline. Ta viib raha ära ja ta on ebaõiglane, sest maksma peavad need, kes hüvest otsest osa ei saa. Aga see, et olen osalise õppemaksu toetaja, ei tähenda, et peaksime alles käivitunud muudatust hakkama ümber tegema, ootamata ära selle tulemusi.
Kas tasuta kõrgharidus on ennast õigustanud?
Seda ei tahakski veel väga hinnata. Üldise ja praktilise problemaatilisuse kõrval on tal käegakatsutav positiivne külg, ta aitas kaasa konsolideerumisele ja stimuleeris tudengite nominaalajaga lõpetamist, aga juba praegu võib ka kritiseerida eelarvelist pinget, mille ta tekitas. Ligi 40 miljonit väljaminekut on sama summa, mis aidanuks meil täita näiteks teadus-arenduskulude riigipoolse kulueesmärgi 1% SKPst, kui see meile oleks eraldatud. Praegu pidime võitlema hoopis õppemaksu asendamise eest. Erapanus sellise valitutele osaks saava teenuse eest on õiglane, aga me ei hakka seda kindlasti praegu muutma, see ei ole praktiline ega ole sellele poliitilist tuge.
Mainisite võlusõna, mis ühelt poolt on ülikoole ärritanud, teiselt poolt olnud õigustatud: konsolideerumine. Kas tasuta kõrgharidus ei pannud ülikoole natuke omavahelisse võitlusesse, kus tuleb ära jagada valdkonnad, tudengid ja raha? Kuidas see konsolideerumise protsess läinud on?
Mina seda ärrituse ega võitlusena pole ei tajunud. Võib-olla ma ei saa kõigest aru, aga ülikoolid on omavahel vastutusvaldkondi ikkagi jaganud ja see on see, mida me tahame. Kindlasti ei ole seal otseselt ka tasuta kõrghariduse teema seotud ainult sellega. Me oleme liiga väike riik, et dubleerimine ja konkureerimine kõiges oleks mõistlik, ressursid on igal juhul piiratud. Igal erialal ei jätku potentsiaali mitme keskuse arendamiseks.
Samas ütlevad ülikoolid, et erinevates linnades sama valdkonna õpetamine suurendab mitmekesisust, sest Tartus ja Tallinnas on erinevad koolkonnad.
Teatud valdkondades ei ole mõtet pingutada. Kallist meditsiiniteaduskonda ei ole vaja tehnikaülikooli juurde ega juriste toota igal pool. Ei ole koolkondade tähendus alati nii suur, et ressursse peaks mitme kooli vahel jagama. Igal juhul on meil ressursside puudus ja konkurents pole igas vormis ega alati efektiivsusele kasulik.
Pidevalt on rõhutatud, et peaksime siseriikliku konkureerimise asemel konkureerima rahvusvaheliselt. Oleme me üldse rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised praeguste vahendite, ütleme lihtsalt raha juures?
See on üks asjakohane märkus seoses omavahelise konkureerimisega. Mitmel keskusel on kindlasti rahvusvaheliselt keerulisem läbi lüüa, kuigi oma väiksuse kohta kindlasti oleme konkurentsivõimelised ja palju paremad, kui suurus eeldaks.
Strateegias „Teadmistepõhine Eesti“ on määratud kolm kasvuvaldkonda: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT), tervisetehnoloogiad-teenused ja ressursside efektiivsem kasutamine. Nende osas on kõlanud kriitika, et need pole piisavalt fokusseeritud. Mida teie arvate?
Mina arvasin kaugemast ajast, et neid on viis... Iseenesest nende välja valimine näitab mingi fookuse seadmist. Iseasi on, kas see fookus on õigesti valitud ja kas me ei tee kahju neile, kes sellest fookusest välja on jäänud. Üks praktiline põhjus spetsialiseerumiseks on eurorahastus, milleks meilt eeldatakse nende valdkondade välja valimist.
Selleks valimisaastaks valmistudes sai nutika spetsialiseerumise sõna tegelikult juba natuke tõrjutud, sest valikud olid vaieldavad ja näiteks Eesti majanduse puhul on mitmekesisus eelis. On risk spetsialiseerumisel eksida, fookus ei ole lõpuni hea või alati ohutu. Majanduse puhul on hea see, et meil ei ole väga suuri ettevõtteid, aga teadust püütakse siin majandusega siduda.
Mingi valik tule aga alati teha. Seepärast kääname ka kõrghariduse ja teaduse rahastamist, et täita mingeid ühiskonnas tunnetatud lünki.
Mis te arvate nendest kolmest – millises valdkonnas on meie teadlased maailma ühe protsendi tsiteeritumate hulgas?
Ma ei teagi.
Pakkuge.
Ma ei oska seda öelda, sest see jaotus on igal juhul natuke kunstlik.
See on biotehnoloogia, meditsiin, geenitehnoloogia ehk tervisetehnoloogiad.
Ma oletasin, et see nii on, aga mu jaoks on siin ülearu võrdlust üsna rakendusliku ja suuresti akadeemilise ahel.
Siit edasi oleks mõistlik küsida, viidates professor Mart Loogi mõtteavaldusele, kas Eesti suudab toetada oma valdkonna tippe või on Eesti teadus orienteeritud keskpärasusele, nagu võis tõlgendada Gunnar Oki raportist?
Ma ei mäleta selle väite loogikat. Teaduse kvaliteedinäitajad on meil igatahes paranenud ja konsolideerumine on samuti suunatud sellele, et väljund oleks tugev, konkurentsivõime oleks tugev. Konkurentsipõhine rahastamine on sellele kõvasti kaasa aidanud, ehkki on tekitanud ka palju pinget ja pingutamist projektide vormis. Väljastpoolt vaatajad pigem kadestavad meie rahastussüsteemi.
Mart loog viitas Gunnar Oki raportis olevale lausele: „Esikahesajast välja jäävate ülikoolide puhul on oluline nende lokaalne mõjukus ja nende jõudmine tippülikoolide hulka pole reaalne.“ Kuna me ei ole esikahesajas ühegi ülikooliga, siis meil polegi võimalik olla milleski rahvusvaheliselt tipus. Kas on nii?
Ärge nüüd Gunnar Oki raportit võtke kui valitsuse otsuse projekti. Tema pani ikkagi kirja paljude arvajate seisukohti. Kindlasti on tehnikaülikool ja Tartu ülikool rahvusvaheliste mõõdikute järgi paremas seisus kui nende suurused eeldavad. Keskpärasuse eesmärki ega tulemust meil pole, on võimaluste piiratus.
Ülikoolide arv ei saa ega pea olema proportsioonis rahva arvuga. Väärtus omaette on teatud valdkonna mõtlejate olemasolu ja teatud ulatuseni kohalik konkurents ja valikuvõimalus. Kõige radikaalsem, seda on kunagi öelnud Jaak Aaviksoo, on et Eestisse mahub ainult üks ülikool. Ta küll mõtles ilmselt universaalülikooli. Aga ma lisaksin, et ka valikute olemasolu on väärtus, mida jälgida. Oki raport nimetab kolme ülikooli, aga seegi on pigem liikumise suuna kui lõpliku tõe küsimus.
Tipus olemine tähendab ka seda, et meie teadlastel on võimalik välismaale minna, sealt tagasi tulla ning on võimalik palgata välismaalt tippteadlasi. Kas meil reaalselt on see võimalus?
On ikka. Meie tippude järele on maailmas nõudlus ja kümme protsenti Eesti õppejõududest on välismaist päritolu. See peaks suurenema ja selle nimel ka pingutame, aga seis ei ole kehv tulemus. Tippude siia toomine ei pea tähendama täielikku kursust, vaid kasvõi loengut.
Jõuame ikka tagasi ühe keskse valupunkti juurde: teaduse rahastamine. Mitu protsenti on järgmise aasta riigieelarvest mõeldud teadusele ja arendusele?
Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) eelarves on langus ja selle üle olen juba kurtnud ning sel teemal ka tülitsenud valitsuses rohkem kui võiks eeldada endiselt rahandusministrilt. Aga ma arvan tõsiselt, et haridust ja teadust ei saa vaadata tavalise haldusalana ja seda positsiooni kaitsesin ka rahandusministrina.
Ma ei seda täpset protsenti öelda, sest mitte ainult HTM ei panusta teadus- ja arendustegevusse, vaid teised ka. Eurorahastuse mõõna pärast see osa langeb, aga baasrahastuse osa tõstame 50 protsendi jagu. Konkurentsipõhisus on väga hea, aga lisame raha baasrahastusse. See ei tähenda mitte halduskulusid, vaid stabiilsemat raha teatud tingimustel.
Välistoetuste langus ei ole sugugi marginaalne – see on 14,5 protsenti. See raha peaks aga olema riigieelarves olemas, et korvata puudujääki, sest see ei tulnud ju üllatusena, et Euroopa Liidu toetused vähenevad.
Ei ole võimalik tõsta makse vastavalt sellele, kuidas Euroopa Liidu eelarve kõigub. Mõnus oleks, kui see rahastus oleks ühtlane, aga välis- ega projektirahastus ei ole kunagi ühtlane. Strateegiliselt teame seda ja ka oma üle-eelmises ametis oleme tegelenud sellega teadlikult.
TANi raportis tuuakse välja vajadus suurendada ülikoolide panust ühiskonna ja majanduse arengusse. Mis on need konkreetsed sammud, mida riiklikult on plaanis ette võtta?
See on raport ja nagu ma ütlesin, ei ole see kogu valitsuse projekt. Aga kogu valdkonna jaoks on see üks oluline asjaolu ning osalt teevad seda ülikoolid ise. Näiteks see, mida teeb Mektory või HelpDesk, ettevõtluse ja majanduse sidumiseks on õnnestunud näited.
Ministeeriumi poolelt rahastame ka eraldi ettevõtluse ja teaduse sidumist. Aga ühiskonnast rääkides on ülikoolidel ettevõtlusega kõige tugevam side tarkade inimeste kaudu, keda kõrgkoolid ette valmistavad.
Kõige rohkem on meil lünkade täitmist tehnilisemate ja ettevõtlusega sidumise valdkonnas. Rahastame näiteks spetsiaalselt kõrghariduse ja teaduse taristu sidumist ettevõtlusega, tootearendust ja rakendusuuringuid ettevõtjate jaoks. Erialastipendiumid on seotud ettevõtjatega, ettevõtlusorganisatsioonid iseenesest töötavad samas suunas.
Täiskasvanute uuringust PIAAC tuli välja, et vaid üks protsent kõrgharidusega töötajatest tajub, et tema tänase töö saamiseks on vaja doktorikraadi. Kas me toodame doktoreid üle või ei oska meie ettevõtted näha potentsiaalset kasu ja uuenduslikkust?
See on meie väikese majanduse tragöödia. On ka ettevõtjate ütlemist riigi suunas, kuidas see ei ole innovaatiline või ei tõmba majandust käima. Objektiivsed hinnangud on siiski sellised, et riigivalitsemise rankingud on meil üsna head, me selles pigem küllaltki innovaatilised ja meie kogemust käiakse uurimas. Aga kus on selgelt innovatsiooni puudus, on ettevõtlus, mis peegeldab, seda, et väärtusahelas olemegi vaesem majandus, vaesem rahvas ja lühema ajalooga. Sealt välja murdmine on põhiline jõukuse ja vaimujõukuse kasvatamise mudel.
Kõrgharidus ja teadus on siiski ka väärtus iseeneses ja tarkade inimeste olemasolu kaudselt peaks meil neid võimalusi looma. Tõsi on ka see, et tootes doktoreid vaatame nukrusega, et väga raske on neid rakendada. Sama ütleb ka Eesti Teaduste Akadeemia president – tegelikult doktorikraadi, patta panna on väga keeruline vaeses väärtusahela osas. Meil ei ole neid suuri ettevõtteid, kes doktorid kindlalt rakkesse paneks. Ei ole neid suuri tootearendusi ja kohti tuleb ise otsida.
Kui te asetate end korraks haridusministri rollist majanduseksperdi rolli, siis mida annaks teha ära praeguses Eestis, madala lisandväärtuse ja kesise innovatsiooniga riigis?
Põhilise saavad teha siiski targad otsused lisandväärtuse loomisel ettevõtjate peades. Meie saame ainult stiimuleid luua ja neid arendame üsna massiivselt. Aga tuleb tunnistada, et suured majandused on siin ikka palju võimekamad.
Milline tuleb praeguste väljavaadete kohaselt aasta 2016 kõrghariduses ja teaduses?
Aina parem.
Väiksema rahaga tehakse ära veel rohkem ja veel paremini?
Täpsema rahaga tehakse. Rahastuse pärast olen muidugi väga frustreerunud. Eks me siin raha pärast tülitsenud oleme palju. Riigieelarve strateegiaga seoses, mida kevadel kokku pannakse, olen oma hääle juba kuuldavaks teinud. Vaatame, kui palju rahandusministeerium kaasa tuleb.
Minu jaoks väga eriskummaline olukord, kus poliitilisi eelistusi, mis isegi koalitsioonilepingusse kirja pandud, ei vaadata rahandusministeeriumis üldse. Vanasti me teadsime, et tuleb teha strateegilisi valikuid. Viimasel TANi koosolekul sai paika pandud kuupäevad, kus pakume välja rahastamisettepanekud sellest langusest välja tulla.