Naisi aitaks teadusesse tuua eelarvamustest vabanemine
Kuigi naiste osakaal täppisteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika (STEM) erialadel on viimastel kümnenditel kasvanud, võib näha teatud erialadel endiselt märkimisväärset soolist lõhet ja meeskandidaatide eelistamist. Stereotüüpidel võib hiljutiste teadustööde kohaselt aidata õilmitseda meeste ebaproportsionaalselt tihti kaasasündinud andega geeniustena kujutamine, mehed ise näivad aga soolise ebavõrdsuse olemasolu kinnitavat kirjandust ''ebapiisavate tõendite'' ja eelnevate uskumuste tõttu kergekäelisemalt kõrvale heitma.
Sooline lõhe
Nelja aasta eest tekitas teadlaskonnas ja kaugemalgi kahinat topeltpimekatse, mille tulemustest selgus, et reaalteaduste vallas palgataks laborijuhatajaks paljulubavaid, kuid mitte eriliselt säravaid mehi oluliselt sagedamini kui naisi. Isegi juhul, kui nende avaldus ühtib kõige muu kui nime poolest. Samuti ollakse valmis maksma neile kõrgemat palka. Kuigi Ameerika Ühendriikides korraldatud uuringus otsustas osaleda vaid umbes 30 protsenti ehk 127 sihikule võetud professoritest, olid sellest välja koorunud vahed selged.
Kui Johni nime kandnud kandidaadi kompetentsust hinnati seitsmepallisel skaalal keskmiselt skooriga neli, siis Jenniferi nime kandnud kandidaat keskmine tulemus oli vaid 3,3. Meeskandidaadile pakutav aastapalk oli keskmiselt 3800 dollari võrra suurem. Johni eelistamine ei sõltunud professorite soost, vanusest ega erialast.
Selged eelhoiakud
Uurimuse avaldamisele järgnenud vastukaja valguses ilmutas eelmisel aastal rühm Montana osariigiülikooli teadlasi töö, milles üritas jälile jõuda, miks tekitas uurimus kogukonnas ikkagi sedavõrd jõulise reaktsiooni. Võrdlusmomendi loomiseks paluti töö sisukokkuvõtet hinnata nii akadeemilise taustaga meestel ja naistel kui ka avalikkuse esindajatel.
Kogutud andmed võimaldasid teha kaks tähelepanekut. Üks mõneti julgustavam kui teine. Üldiselt suhtusid mehed uurimuse järeldustesse kriitilisemalt kui naised. Eriti märgatav oli see STEM-erialadel. Töörühma tõlgenduse kohaselt tunnevad mehed ennast ähvardatuna, kuna pelgavad, et naiste osakaalu kasv ahendab nende endi võimalusi. Nõnda on soolist lõhet toetavate tõendite kergekäeliselt kõrvale heitmise näol tegu pigem alateadliku protsessi kui otsese seksismiga.
Samal ajal leidsid nad, et teadustööde avaldamist eelarvamused ei mõjuta. Uurimisaluste arvamust uurimusest ei mõjutanud see, kas esimese autori nimi oli Brian või Karen. Seega võib näiteks eelmisel aastal skandaali põhjustanud juhtumit, kus retsenseerija soovitas naistest koosnenud teadlasrühmal võtta kampa mõni meesteadlane, et tema nime uurimusele lisada saaks, pigem erandjuhtum kui mingi üldise tendentsi ilming.
Viimaks uurisid teadlased, kuidas suhtub laiem avalikkus teadustöödesse, milles soolisest lõhest märke ei leita. Naised kaldusid pidama vastavaid uurimusi ebausaldusväärsemaks kui mehed. Soost lähtuvat diskrimineerimist näitlikustavate tööde puhul võis märgata aga vastupidist efekti. Viimane vihjab, et kindlad eelhoiakud on mõlema soo esindajatel. Eelnevad uuringud on näidanud, et inimesed kalduvad alateadlikult tõendeid ignoreerima, kui need lähevad vastuollu nende identiteedi ja eelnevate uskumustega.
Uskumuste muutmine
Möödunud aastal esitlesid Princetoni ja Illinois' ülikooli teadlased uurimust, milles seostasid naiste alaesindatust kindlatel erialadel uskumusega, et sellel läbilöömiseks läheb eeskätt tarvis sisemist annet, mitte pühendumust ja sihikindlat tööd. Uskumuste süvendamisel on teadlaste sõnul oluline roll ühiskonna hoiakutel. Teisisõnu, senikaua kuni näiteks populaarkultuuris kujutatakse naissoost kangelasi peaasjalikult töökatena ja oma briljantsuse poolest pigem Scherlock Holmesile sarnanevaid tegelaskujud on pigem erandiks, võib oodata, et olukord oluliselt ei muutu.
Seejuures näitasid tulemused, et seos ei iseloomusta vaid STEM-erialasid, vaid ka humanitaariat ja sotsiaaliat. Heaks näiteks on filosoofia, majandusteadus ja klassikaline filoloogia. Teisalt moodustavad näiteks molekulaarbioloogia ja ajuteaduse vallas doktorikraadi saanud naised kõigist lõpetanutest peaaegu poole.
Enam kui 1800 õppejõu, järeldoktori ja magistrandi arvamusel põhinev töö ei pretendeeri lõplikule tõele. Samas nentisid selle autorid, et uskumus sisemise talendi vajalikusse seostus naiste osakaaluga erialal oluliselt paremini kui näiteks ideega, et naistele ei meeldi pikemad tööpäevad, nad pole lihtsalt nii andekad kui mehed või pole nende mõtlemine sedavõrd analüütiline, mis annab neile kehvema stardipositsiooni.
Olukorra paranemine
Sarnastele järeldustele jõuti 2014. aasta lõpus ilmunud monograafias. Järelduste kohaselt ei lähtu naiste ja meeste osakaal erisus täppisteadustes mitte pigem bioloogilistest alustest, vaid ühiskonna hoiakutest ja ootustest, mida võib näha isegi lasteaias.
Juba täppisteaduste vallas akadeemilist karjääri tegema hakanud naistel on aga vähemalt Ameerika Ühendriikides läbilöömiseks tänaseks samad võimalused kui meestel. Samuti viitab statistika, et kuigi minevikus on doktorikraadini jõudnud naiste osakaal olnud meeste omast väiksem, on lõhe hakanud viimastel aastatel sulgema. Viimaks kinnitas monograafia, et rahastuse saamisel ja uurimuste avaldamisel mehi ei soosita.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa