Filosoofid ja psühholoogid pidasid Tartus aastakonverentsi
Möödunud nädalal toimus Tartus Euroopa filosoofia ja psühholoogia ühingu 23. aastakonverents, mis tõi kohale psühholoogid, neuroteadlased, keeleteadlased, arvutiteadlased, bioloogid ja filosoofid 23 riigist. ERR Novaatorile jagas esindusliku konverentsi järgselt muljeid selle siinpoolne korraldaja, Tartu ülikooli teoreetilise filosoofia professor Daniel Cohnitz.
Mis oli Euroopa filosoofia ja psühholoogia ühingu ehk ESPP tänavuse konverentsi peamine eesmärk?
Selle eesmärk on kokku tuua inimesed erinevatest valdkondadest ja nagu ühenduse nimigi ütleb, siis esmajoones on tegu filosoofide ja psühholoogidega, kuid lisaks neile osalesid ka lingvistid, neuro- ja arvutiteadlased jne. Nende valdkondade vahelisi kokkupuutepunkte on tegelikult palju ja nii on ka eeldused interdistsiplinaarsuse tekkeks.
Kui laialdaselt on praegu levinud nende erialade vaheline koostöö?
Usun, et ESPP on küllalt esinduslik selles osas, mis toimub hetkel Euroopas. Seda tüüpi konverentside puhul on koostöö tegemiseks kolm erinevat viisi. Ühena võib tuua valdkonna, kus nagunii kehtib suur vastastikune huvi ehk näiteks psühholingvistika, kus saavad kokku nii psühholoogid kui ka lingvistid.
Teine aspekt on vaimulugemise uurimine. See püüab mõista, kuidas inimolendil areneb võime saada aru teiste inimeste soovidest ja uskumustest ning millisel hetkel juhtub see näiteks lapsega – millal hakkavad lapsed taipama, et teistel võivad olla neist erinevad uskumused ja soovid ning kuidas see areng toimub. Seda teemat soovivad paremini mõista nii filosoofid kui ka psühholoogid. Osalt läheb see korda ka arengulingvistidele, kuna nad soovivad mõista, kuidas nood pädevused toetuvad keelelistele võimetele, näiteks võimele valetada. See on üks valdkond, kus meil on ühised huvid nähtuste paremaks mõistmiseks.
Lisaks on alad, kus valdav on pigem transdistsiplinaarsus ja kus me filosoofidena soovime õppida psühholoogidelt just mõnes kitsamas sektoris, et edasi arendada omaenda uurimistööd. Kolmas aspekt on suhteliselt hiljutine ja selle mõju on üsna üllatav. Eksperimentaalset filosoofiat esindav Joshua Knobe pidas siin selleteemalise ettekande.
Eksperimentaalfilosoofid nimelt kasutavad eksperimentaalseid psühholoogilisi tehnikaid või uurimismeetodeid, et heita valgust neile filosoofilistele küsimustele, mida me varem ehk ei pidanud eksperimentaalse valdkonnaga seotuks. See on taaskord ala, kus on võimalik psühholoogilisi meetodeid kasutades rakendada interdistsiplinaarset lähenemist, et uurida otseselt neid küsimusi, mida seni pidasime filosoofilisteks küsimusteks ja see valdkond on ka Euroopas üha kasvav.
Konverentsil käsitleti teemasid alates keele ja skisofreenia seostest kuni kehateadlikkuse ja tähelepanuni. Mis oli teie enda jaoks uus ja üllatav?
Õppisin palju Marilyn Vihmani ettekandest, kus ta kõneles keele omandamisest ja sellest, millist rolli mängib seejuures foneetika. Filosoofilisest vaatepunktist oli väga huvitav seesama Joshua Knobe loeng, kus ta esitles hiljutisi psühholoogilist essentsialismi käsitlevaid uuringuid. See on valdkond, millest ka ma ise olen huvitatud. Psühholoogiline essentsialism tähistab siinjuures mõisteloomet ehk viise, kuidas tavaliselt mõeldakse erinevatest asjadest ja mõisteid rühmadesse kategoriseeritakse.
Inimesed on olendid, kes kalduvad arvama, et nähtustel on teatav aluspõhi, mis annab tollele nähtusele tema omadused, olgu need kas või nähtavad omadused. Kui mõtleme näiteks tiigrile, siis pole see juhuslik, et tiigril on triibud. Aga kui võtta puuma ja värvida ta tiigri sarnaseks, siis saame kohe aru, et tegu pole tiigriga, ehkki puuma võib sarnane välja näha. Niisiis on tiigri olemuses midagi olemuslikku, mis teeb temast tiigri, isegi kui suudaksime muuta puuma tiigrile võimalikult sarnaseks.
See essentsialistlik idee, et asjadel ja nähtustel on oma olemuslik loomus, mis seletab nende näiteks väljanägemist, läheb tagasi Aristotelese juurde ja on seega väga vana. Samas pole see ainult filosoofiline vaatenurk, sest inimesed ja sealhulgas lapsed kipuvad seda automaatselt tegema. Knobe esitles uuringuid, kus ta näitas, et taoline asjadele nende olemuse külgepookimine sõltub väga tugevalt väärtussüsteemist ja ka sellest, millist omadust me heaks või halvaks peame. Niiöelda häid omadusi kipume pidama nähtuste puhul loomuomasteks ja halbu niiväga mitte.
Filosoof arvaks, et teatud olemuslikud omadused on siiski olemas. Näiteks tiigri puhul võib tema loomuse määratlejaks olla pigem mõni bioloogiline omadus, mitte niivõrd selline omadus nagu värv. Knobe aga näitas, et päriselt nii see ei ole, et meil on teatavad omaduste tüübid ning need mängivadki olemuslike omaduste juures rolli. Pigem on tegu sellega, kas hindame seda omadust hea või halvana ning omaduse tüüp meie otsust väga ei mõjutagi. Kõike seda oli väga põnev teada saada.
Millele on teie enda uurimistöö hetkel keskendunud?
Mina töötan peamiselt keele ja loogika filosoofia alal. Oleme huvitatud teatavatest keelevõime aspektidest ja sellest, kuidas see võime psühholoogilises plaanis realiseerub. Sel on pisut tegemist ka tolle psühholoogilise essentsialismiga, millest eespool oli juttu. Meid huvitab semantika: kuidas see töötab näiteks loodusnähtuste kategoriseerimise puhul ja kuidas seda empiiriliselt uurida. Ühelt poolt on teemaga hõivatud keelefilosoofid, kes püüavad paremini aru saada, milline võiks olla taoliste omadussõnade taga olev semantika. Teisalt on seotud ka psühholingvistid, kes uurivad empiiriliselt seda, kuidas inimesed selliseid sõnu tõlgendavad ja keelelistes lausungites kasutavad.