100 sekundi video: meedialood kallutavad netiperverdi kuvandi äärmusesse

Video
Maria Murumaa-Mengel
18.11.2016 8:58

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel uuris, kuidas gümnaasiumiõpilased netiperverte ette kujutavad ning leidis, et tegelikkuses ei pruugi ahistaja karikatuursele kuvandile vastata.

Kui me mõtleme laste ja noorte internetikasutuse peale, tajume kahtlemata rohkelt erinevaid võimalusi, mida info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad ja online-keskkonnad pakuvad. Teisalt aga ka palju erinevaid riske, millega lapsed ja noored peavad toime tulema. Kusjuures, oluline on meeles pidada, et see, mis on vanemate jaoks tõsine oht ja probleemne käitumine, on noorte jaoks mõnigi kord hoopis võimalus. "Ära räägi võõrastega" ei ole paljude noorte jaoks adekvaatne soovitus, sest "võõras" võib olla homme juba mängukaaslane, sõber, armastatu, oluline huvialane kontakt või inimene, kes oskab anda infot põneva teema kohta.

Avalik, meediatähelepanu on sageli just riskidel – laiematest probleemidest saavad tähelepanu näiteks see, et tänapäeva lapsed ja noored tunduvad nutiseadmetest sõltuvuses olevat või et privaatse ja avaliku piirid ja normid on vanemate generatsioonide arusaamadega võrreldes karjuvalt erinevad. Konkreetsemalt on aga erinevad meedia- ja internetiuurijad välja toonud[1], et kui me räägime laste ja noortega seonduvatest online-riskidest, kipuvad sageli avalikus arutelus domineerima kolm konkreetset hirmu – küberkiusamine, porno ja pervod. Viimastele selles artiklis[2] keskendungi.

Selleks, et mõista paremini, millised on noorte kogemused ja kujutlused seoses selle keeruka teemaga, viisin 2012. aastal läbi kvalitatiivse uuringu, kus palusin gümnaasiuminoortel joonistada netiperverti. Seejärel viisin 10 noorega läbi süvaintervjuud, kus palusin neil kirjeldada oma kogemusi online-ahistajatega ning sedagi, milline on „tüüpiline netipervert“ ja mida ta teeb. Järgmisel kevadel on plaanis uuringut korrata.

Pervod kui digikultuuri püsiosa

Kõik uuringus osalejad tõid kas isiklikke või "mul-on-üks-sõber"-näiteid sellest, mida nad ise defineerivad kontaktiks netiperverdiga. Nii näiteks rääkis üks naissoost osaleja:

"ma mäletan, et mu isa vanused mehed kirjutasid, et "tere, ilus tüdruk, mis sa teed?" Siis ma kustutasin kohe need kirjad ära ja ei vastanud, sest mul hakkas endal imelik tunne, et misasja, sa oled mu isa vanune, kuidas sa saad nii teha? Uhh. Ja siis muidugi see sponsori teema, et "oo, tahad ma sponsoreerin sind". Misasja, ei taha! Aga järelikult see töötab paljude peal, sest muidu ei oleks nii palju neid kirju olnud."

Lapsed ja noored ei teata sellistest kontaktisoovidest reeglina oma vanematele, õpetajatele ja politseile, kuna intsidente ei peeta piisavalt tõsisteks[3] ning teatud mõttes on seksuaalse sisuga sõnumid saanud digikultuuri igapäevaseks osaks, millega toimetulekuks kasutavad noored mitmeid strateegiaid.

Lisaks on näiteks meediauurija Sonia Livingstone[4] välja toonud, et vanemlikust kontrollist üsna vabad online-keskkonnad on noorte jaoks olulised just piiride katsetamisel, keelatu proovimisel. Seetõttu rääkisid ka minu uuringu noored sellest, kuidas potentsiaalselt ohtliku inimesega jututoas (sh võõrastega kiirkontakti otsimiseks loodud Omegle, mis piltlikult öeldes kubiseb oma genitaale paljastavatest küberseksi manguvatest inimestest) või personaalsetes sõnumites rääkimine on üks meelelahutuse viis – seda tehakse mõnikord ka lihtsalt selleks, et meeleheitlikult alastipilte nuruva „pervo“ üle naerda või näha üldisemal tasandil, kuidas erinevad inimesed üldse suhtlevad.

Sõnal pervert on lai tähendusväli – mõnikord öeldakse sõbrale naljatlemisi „hea pervo oled!“, mõnikord öeldakse pervert küberkiusaja, identiteedivarga või isegi mingist üsna paindlikust sotsiaalsest normist kõrvalekalduja kohta. Kuid enamasti tähistab sõna pervert ikkagi online-ahistajat, kelle peamiseks tegutsemise eesmärgiks on noorte arvates laste seksuaalne ärakasutamine "päris", füüsilises maailmas.

Vana valetav välismaa päss

Millisena kujutavad ja kujutlevad noored seda perverti? See on vanemaealine mees, kes huvitub lastest ja peidab oma tõelist identiteeti. Välismaalane. Kole ja mitte-heteroseksuaalne. Raske lapsepõlvega ja täiskasvanuna sotsiaalselt ebaküps ning väljaheidetu. Näeme siin mitmeid omadusi, mis rõhutavad perverdi erinevust noorest endast ning võib märgata, et stereotüüpses kujutamises toovad noored välja omadusi, mis aitavad online-ahistajat kergesti ära tunda. Üks intervjueeritu ütles selle ka väga selgelt välja:

"Punased juuksed... ma tegin selle täitsa nii alateadlikult, äkki sellest, et ma ei taha tunnistada, et neid inimesi on palju. Ja heledate ja tumedate juustega inimesi on palju, punaste juustega inimesi on vähe. Ja see võiski tulla alateadlikult, et ma tahtsin, et nad oleksid erand, et nad ei oleks osa massist. Et oleks märgistatud ja ära tuntav."

Noorte kujutlustes tunneme ära rohkelt detaile meedialugudest, neid räägitakse üldteada tõdedena ning isiklike lugudena – hispaanlanna juhtum[5], telelood jututubades tegutsevate pervertide jahtimistest ning Saladuste saatest tuttavad laste peibutamise stsenaariumid:

Siis ajab [pervert potentsiaalse ohvriga internetis] juttu, tahab kokku saada. Tüdruk on näiteks 14, ise on 35. Ta võib mängida, et see on ta tütar, ostab talle asju ja käib söömas temaga ja ei tea, mis hiljem võib olla. /---/ siis räägib edasi, et tahad, läheme jalutama, kutsub välja, et ma võtan koera kaasa, lähme jalutama. /---/ ja siis kui juba kokku saadud, siis kutsub enda juurde kohvile ja siis on juba see, et "on hilja ja pead täna siia jääma, ja mul on ainult üks tekk ja padi, magame täna koos".

Tegelikkuses aga võib online-ahistaja olla hoopis teise näo ja käitumisega. Nii reaalsete kuritegude statistika kui ka meedia poolt taasloodavad kuvandid kinnitavad, et väga suur osa seksuaalkurjategijatest on mehed[6]. Aga muus osas ei pruugi stereotüüp reaalsusega kokku langeda. 90% seksuaalkuritegudest on sooritatud pigem nooremaealiste kurjategijate poolt[7]. Paljud uurijad[8][9] on rõhutanud, et online-seksuaalkurjategija ei ole skeemitav kuri geenius, kes varjab oma identiteeti. Pigem näeme paljude internetiga seotud seksuaalkuritegude puhul, et kurjategija on oma identiteedi ja eesmärkide osas üsna otsekohene ning ohvrid teavad, kellega nad suhtlevad[10][11].

Välismaa päritolu karakteristiku tajumise puhul mängib oma rolli reaalne kogemus:

"Meil olid ka sellised ohud, klassikaline... et türklased on MSNis onju, tahtsid veebikat. "Tere, olen see ja see, et kas veebikas saaks rääkida?"

"Need olid enamus Türgist või kuskilt sealt... inglise keeles või eesti keeles, et "tere, sa oled nii ilus, kas sa modelliks ei taha hakata?"

Aga lisaks näeme teatud mõttes toimetulekumehhanismi töötamist, sest ohtlik olgu pigem kaugel[12], märgata võib ka nn "hispaanlanna" juhtumi meediakajastuse mõjutusi, kus kurjategija oli välismaalane.

Heteronormatiivne meediapilt[13] mängis olulist rolli perverdi seksuaalse sättumuse tajumisel:

"Mul on tunne, et see "õige" pedofiil, kes käib lapsi näppimas on naiselik mees või mehelik naine. Telekast, näiteks Fox Crime sarjades on tihti sellised pahad, "Kurjuse kannul" näiteks, kui on mingi pervert, siis on tema ka üldjuhul gay või muidu imelik ja naiste puhul ka selline imelik ja turske."

Niisiis, perverti konstrueeritakse endast väga erinevana, pannes kokku nii sotsiaaldemograafilised erisused kui ka sotsiaalsetest normidest ja väärtustest tulenevad hinnangud.

Ahistajat ei peeta "päris" ahistajaks

Tuleb meeles pidada, et sageli on online ja offline seksuaalse ahistamise toimepanija täitsa tavaline noor mees. Ka Eesti mees. Ka hetero. Ka tavalise lapsepõlve ja igapäevaeluga. Tugevate meedialugudest pärit stereotüüpide ja narratiivide levikuga, mida kinnitavad tihti ka netiohutuskampaaniad, säilib aga oht, et laps või noor ei pruugi oma ahistajat ahistajana defineerida, sest too ei vasta karikatuursele stereotüübipõhisele profiilile.

Teisalt ei maksa unustada, et lapsed ja noored rakendavad mitmeid strateegiaid, kuidas online-riskidega toime tulla – koodsõnade ja -lausete ära tundmine ("sponsorlus", "do you have a webcam?" jne), ebameeldivate tüüpide blokeerimine, negatiivsest kogemusest sõbrale (harva ka vanemale inimesele) rääkimine või ka pervertide avalik häbistamine sotsiaalmeedias.

Mida teha? Lastele ja noortele suunatud sõnumid peavad peegeldama nende reaalseid kogemusi ja riske, mida nad kogevad. Selleks on vaja aga noori kuulata, kaasata neid ennast puudutavate sõnumite väljatöötamisse ja piiluda stereotüüpide taha.


[1] Livingstone, Sonia, Haddon, Leslie, Görzig, Anke and Ólafsson, Kjartan (2011). Risks and Safety on the Internet: The Perspective of European Children. Full Findings. LSE, London: EU Kids Online.

[2] Pikemalt: Murumaa-Mengel, Maria (2015). Drawing the Threat: A Study on Perceptions of the Online Pervert among Estonian High-School Students. Young: Nordic Journal of Youth Research, 23(1): 1-18. URL: http://you.sagepub.com/content/23/1/1.full.pdf+html

[3] Priebe, Gisela, Mitchell, Kimberly J. and Finkelhor, David (2013). To Tell or Not to Tell? Youth’s Responses to Unwanted Internet Experiences, Cyberpsychology: Journal of Psychosocial Research on Cyberspace, 7(1).

[4] Livingstone, Sonia (2008). Taking Risky Opportunities in Youthful Content Creation: Teenagers’ Use of Social Networking Sites for Intimacy, Privacy and Self-Expression, New Media and Society 10(3): 393–411.

[5] Birkan, Lauri (2009). Netipervert hispaanlanna pandi lõpuks trellide taha, Õhtuleht, 30. oktoober. URL: http://www.ohtuleht.ee/351427

[6] Wolak, Janis, Finkelhor, David and Mitchell, Kimberly J. (2004). Internet-initiated Sex Crimes against Minors: Implications for Prevention Based on Findings, Journal of Adolescent Health 35(5): 424.e11–e20.

[7] Wolak, Janis, Mitchell, Kimberly J. and Finkelhor, David (2006). Online Victimization of Youth: Five Years Later, National Center for Missing and Exploited Children Bulletin, URL: http://www.unh.edu/ccrc/pdf/CV138.pdf

[8] boyd, danah and Marwick, Alice Emily (2009). The Conundrum of Visibility, Journal of Children and Media 3(4): 410–14.

[9] Wolak, Janis, Finkelhor, David, Mitchell, Kimberly J. and Ybarra, Michele L. (2008). Online “Predators” and their Victims: Myths, Realities, and Implications for Prevention and Treatment, American Psychologist 63(2): 111–28.

[10] O’Connell, Rachel (2003). A Typology of Cybersexploitation and On-line Grooming Practices. United Kingdom: University of Central Lancashire, Cyberspace Research Unit. URL: http://www.jisc.ac.uk/uploaded_documents/lis_paperjprice.pdf

[11] Choo, Kim-Kwang Raymond (2009). Online Child Grooming: A Literature Review on the Misuse of Social Networking Sites for Grooming Children for Sexual Offences, Australian Institute of Criminology Research and Public Policy Series 103, URL: http://www.aic.gov.au/documents/3/C/1/%7B3C162CF7-94B1-4203-8C57-79F827168DD8%7Drpp103.pdf

[12] Loe pikemalt sellest aspektist: Siibak, A. (2015). “Eestlane ju ei ahista, eestlane lööb külge!” ehk netiromansist netiperverdini. Postimees.ee, 16.september. URL: http://arvamus.postimees.ee/3329851/andra-siibak-eestlane-ju-ei-ahista-eestlane-loeoeb-kuelge-ehk-netiromansist-netiperverdini

[13] Ménard, Dana A. and Cabrera, Christine (2011) “Whatever the Approach, Tab B Still Fits into Slot A”: Twenty Years of Sex Scripts in Romance Novels, Sexuality & Culture 15(3): 240–55.

Toimetas
Kristjan Jung, Tartu ülikool

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar