Kristjan Port: internet ähvardab maaniasse kalduva infosõltuvusega

(Foto: Federico Morando/Creative Commons)
Kristjan Port
21.09.2016 12:21
Allikas: Portaal

Andrew Sullivan alustab oma arvamuslugu New York Magazine'is sõnadega, et ta oli kunagi inimene. Katkematu uudiste, kuulujuttude ja piltide voog muudab aga inimesed maniakaalseteks infosõltlasteks ja see murdis Andrew. Ta kardab, et sama võib juhtuda meiega.

Andrew oli viisteist aastat edukas kutseline blogipidaja. Ta rüples vahetpidamata infomeres ja reageeris sõnaliste pursetega oma lugejate suunas iga kord, kui mõni infokild tema närvisüsteemi elektriseeris. Signaali mürast eristamise tundlikkuse lävend oli madal, mistõttu sündis teksti vahepeal iga poole tunni tagant. Blogikeskkonna toimetaja oli imestusest keeletu, väljaarvatud hetkedel, kui suutis küsida ega Andrew pole hulluks läinud?

Seda ta siis veel polnud. Uus meedia oli tasuv ettevõtmine. Tal oli päevas 100 000 lugejat ja raha! Lugejatest olid paljud aktiivsed ja nõudsid kommentaaride abil omale tähelepanu. Maailmast leidus hulgaliselt asju, mida kommenteerida, mille peale vihastada või mida tasus valgustada. Seesama maailm õppis alles globaalselt vestlema ja Andrew oli teistest ees olev pioneer, keda imetledes kuulati. Vähemalt tundus see nii talle endale. Tunnistades samas, et see kõik oli nagu suur dopamiinivann, milles mehe ego mõnuleda sai.

Ta oli suutnud enda professionaalsed oskused ümber häälestada internetikirjutajaks. Kuid õnnetuseks polnud ta osanud end reformida teistsuguseks inimeseks. See viimane hakkas muutuma probleemiks. Ta märkas, kuidas raamatute lugemine raskenes, sest juba pärast paari lehekülge kiskusid sõrmed mehe klaviatuuri juurde vaatama, mida kirjutatakse internetis. Raskusi oli märgata ilu, loodust, kaaslasi ja kodu. Ta proovis meditatsiooni, aga edutult.

Pärast seda, kui oli suutnud luua endale stabiilsena tunduva töörutiini, leidis ta kogu päeva kohta vaba hetke vaid paariks tunnikeseks. Kuid infomaailma glamuur ja hüüded muutusid üha valjemaks ja nii täitusid ka üksioleku tunnid sõnade, ideede, piltide, helide, emotsioonide ja sõnaliste vihapursete kakofooniaga, nagu seisaks ta keset tuuletunnelit. Andrew hakkas kartma, et sedasi elamine oli tegelikult mitteelamine.

Esialgu tegeles ta eitamisega, nagu oleks online-elu tegeliku elu osa. Kuigi tegelikkuses olid asjalood vastupidi ja interneti kõrvale mahtus tegelikku elu üha vähem. Seetõttu hakkas kannatama mehe tervis ja õnnetunne. Ta otsustas astuda pärast viieteist aastast äraolekut uuesti tavaellu.

Küsimus ei ole Andrew püüdluse õnnestumises. Teda on üks ja evolutsioon ohverdab indiviide. Kuid nagu loo kangelane kirjutab, on kogu modernne inimkond sattunud enneolematusse olukorda, milles on tehnoloogiline platvorm saavutanud inimeste üle unikaalse võimu. Esiteks pakub see neile katkematut ''sisu'', et seda siis pidevalt katkestada ja suunata tarbima midagi muud, meelitades teda samal ajal illusiooniga nagu tegutseks inimene vaba tahte alusel ja kontrolliks kogu protsessi.

Tegelikkuses omatakse inimeste kohta kasvavas koguses detailset infot, mida kasutatakse jätkuvalt üha nutikamate algoritmide abil massides infonälja kasvatamiseks ja suunamiseks.

Mõni aeg tagasi oli interneti kasutamine statsionaarne tegevus tänu lauaarvutitele. Niipea kui laua tagant tõusid, algas sinu aeg ja sinu elu. Täna liigub see maailm taskus ja kotis kaasas, pakkudes mugava võimaluse suvalisel ajal tegelikkusest põgenemiseks ja üha rohkem enam mitte inimese tahtsi, vaid ise mesiselt ja nõudlikult piiksudes.

Andrew ei taha midagi ära keelata, kuid ta on hakanud mõtlema kõige selle hinnale. Hinnale, mida pole paljud veel üleüldse teadvustanud. Elades illusioonis, nagu saab ilma ühegi kahjuta kõike aina juurde. Kaasaegne pere on üha rohkem üksildaste koosolek, sest inimene on seal, kus on tema tähelepanu. See asub aga üha vähem tegelike inimeste ja sündmuste peal.

Andrew kirjutatud lugu on pikk. Nii pikk, et peaaegu välistab tema saatusekaaslastele õpetliku loo lugemise, sest neilt puudub keskendumisvõime ja nad peavad vahepeal hüppama midagi uuendama. Seetõttu on abiks loo sõnum kokku võtta küsides, kas pakutav teeb inimesi õnnelikumaks? Vastus: tõenäoliselt mitte, aga see aitab meil oma õnnetut seisu mitte märgata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetas
Jaan-Juhan Oidermaa

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar