Kristjan Port: interneti surelikkus jääb inimestele tabamatuks
Kohates midagi uut ja ebaselget sõltub sellest arusaamise püüdlus sellest, kuidas me mõtleme, mida teame ja mida mäletame. Nii võib mõnikord juhtuda, et rühm erinevaid inimesi seletavad ühte ja sama sündmust väga erinevalt.
1950. aastal valmis jaapani režissöör Akira Kurosawal film ''Rashomon''. Filmi sisuks on vihma eest varju otsinud võõraste seas alanud vestlus, mille käigus räägib raidur metsast leitud surnud samuraist. Peagi jutustab samast samuraist preester, keda tema nägi samal päeval veel elusast peast, koos naisega. Edasi kulgevad sündmused kohtus, kus on lisaks veel kohal oletatav mõrtsukas, samurai naine, aga ka meediumi vahendusel surnud samurai ise. Kõik räägivad juhtunust oma versiooni.
Võib oletada, et ka filmi vaatajad suhtuvad ja mõistavad nähtut erinevalt. Taolist ühe ja sama nähtuse osas erinevate arusaamade ja seletuste olukorda tuntakse Rashomoni fenomenina. Loomulikult ei pea sellega nõustuma!
Juhtum meenutab nädalavahetusel alanud ja peamiselt USA suuri internetiettevõtteid tabanud küberrünnaku kommenteerimisi. Selles loos asendab samurai surma ühe olulise nimeserveri virtuaalhukkamine miljonite päringutega, mille tõttu ei suudetud tavakasutajate vajadusi enam teenindada, muutes mitmed tuntud veebiteenused kättesaamatuks.
Üheks vaatenurgaks juhtunu mõistmisel on algupärase interneti idee olla informatsiooni jagamise keskkonnaks. Algusaastatel peamiselt USA ja hiljem mõnede Euroopa ülikoolide vahel teadusliku mõtte sünteesiks looduna arvestas infovahetuse keskkond sellest sündivat kasu külma sõja võimalikul muutumisel kuumaks. Õnneks viimast ei juhtunud ja internetist sai kogu maailma teenindav närvisüsteem. Valimata, kas kasu saavad nurjatud või õilsad ettevõtmised, domineeris viimaste positiivne efekt ka omamoodi turvalisuse garantiina, et teatud asju ei hakata kahjustama. Sama kordub argielus, kui inimesed usaldavad teineteist ega pea pidevalt seljataha vaatama.
Paistab, et hea elu puhul kehtib samuti Rashomoni fenomen, kuna sellessegi suhtutakse väga erinevalt. Isepidi mõtlevad, eri asju teadvad ning teistmoodi mälestusega inimesed omavad heast elust konfliktseid arusaami, mida saab nüüd tänu internetile levitada mitte ainult sõnumitena, vaid ka rikkudes kahju külvates interneti toimimise eelduseks vajalikke kirjutamata reegleid.
Interneti algupärase idee idealistlik eluperiood meelitas enda külge miljoneid andmeid vahetavaid seadmeid. Värkvõrgus on beebimonitorid, veebikaamerad, kassidele toitu doseerivad kaadervärgid jmt, millest ei ole loodud halba tegema mitte ükski. Paradoksaalselt ei ole ka neid loodud halva vastu seisma. Kuid just taoliseid süütuna näivaid odava masstoodangu abil kasutamisele meelitavate andmevahetuse võimeliste asjakeste puhul tuleb esile mürgine aines, mille tõttu võib hukkuda ennemuistse ja primitiivse infojagamise refleksiga internet.
Kasutajad jätavad oma süüdimatus mugavuses muutmata sama süüdimatu ja mugava tootja poolt kõikidesse seadmetesse programmeeritud andmetele avatud uksed või uksekoodid. Odavus ei vabasta ka programmeerimisvigadest ja turvaaukudest, küll aga garanteerib, et neid ei parandata. Infolevi keskkonnas on lihtne allutada miljonid taolised seadmed täitma võõra käske, et need mürgitaks interneti toimimiseks kriitilisi servereid. Peamiseks meelt lahutavaks teemaks on süüdlase otsimine. Mõned peavad selleks venelasi, teised hiinlasi, kolmandad teismelisi häkkereid jne. Ühesõnaga tüüpiline näide Rashomoni fenomenist.
Mainitud filmi hoiatavaks sõnumiks on ainult enda huvidest lähtuvast maailmanägemusest sündiv lootusetus kogu inimkonna suhtes. Interneti puhul tahab ju igaüks seda vaid ekspluateerida ja ajada oma asja kuni sellest polegi enam asja.
Keda huvitab, film lõppeb siiski optimistlikult. Seda küll varjatult. Selle mõistmiseks peab igaüks vaatama ise enda sisse, sest seal on tema ainuke tark.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal