Kristjan Port: mängus nimega töö jääb mängulisusest vajaka
Meile pole kunagi meeldinud täita kohustusi, pingutada teiste püstitatud ootuste nimel, teha asju sellepärast, et „peab“. Teiste soovil ei hakka me ka liigselt riskima, sest me ei taha kellegi silmis ebaõnnestuda.
Vaadakem näiteks töist olukorda, milles võtad vastu ülemuse antud väljakutse, aga pingutustest hoolimata selle täitmine ebaõnnestub. Kas lähed ja palud anda endale veel ühe võimete piire proovile paneva ülesande? Tõenäoliselt enamus seda ei söandaks. Veelgi tõenäolisemalt midagi suurt ja olulist sulle ka enam ei usaldataks. Seetõttu satuvad paljud tööl stressirohkesse pantvangidraama olukorda.
Draama on seotud teatraalsusega, püüdega jätta muljet, et sul on palju tegemist. Kuna kõik mängivad samas etenduses kaasa, aga omavahel seda ei tunnista, jääb igaühele mulje, et teised teevadki palju tööd. Siit siis pantvangi roll. Kui uskuda uuringuid, siis 60 kuni 80 tundi nädalas tööle pühendujaid on sõnades palju, aga palju on ka neid, kes püüavad taolist muljet tekitada. Igas inimeses on lihtsalt teatud kogus tööd ja rohkema õngitsemine on sama, mis solgikraavi pervel kala püüda. Näiliselt on tegemist tööga, sisuliselt aga kalu pole.
Lisaks ohkimisele ja ähkimisele või kohvitass käes ringliikumisele on töise mulje loomise trikkideks pidev kaugtööl viibimine, millele lisab usutavust tööaja välisel ajal – nädalavahetusel ja eriti öösel – kirjutatud meilid. Pole võimatu, et mõnikord jäetakse auto töökoha parklasse, sest see on hilistele lahkujatele märk, et keegi on veel pärast neid tööl. Ja loomulikult tervitab sama auto hommikusi tulijaid teatega, et keegi virgem jõudis juba ette.
Kuna kaasaegset infopõhise töö sooritust on raske mõõta, võib osav mängur võita kaks mängu korraga. Igal ühel on veel kodu ja kodu nõuab samuti töiseid panuseid. Osavamad saavad koduseid kohustusi vältida öeldes, et peavad hetkel tegema päristööd ja lahkuvad tööle. Tööl aga jätavad mulje, et ohverdavad kodu ja sõbrad töö nimel ja neile antakse andeks. kui mõnikord jääb arusaamatuks, mida nad on üleüldse teinud.
Sel moel sündinud suure töökoormuse kummardamise kultuuris peitub omapärane paradoks. Kui sa saaksid olla kärbes laes, et näha, mida taoline sotsiaalselt osav töömatkija tegelikult oma ajaga teeb, siis paljudel juhtudel on see mäng arvutis. Avastamise hetk võib oma jultumuse üllatuses olla nii pimestav, et sa ei märka midagi enamat sõjamängust, linnaehituse simulaatorist või jalgpallist. Kuid ometi seob kõiki kirjeldatud nähteid miski ühine ning ilmne. Timothy Kennett veebiajakirjast Motherboard tabas end mõttelt, et inimestele meeldib mängida mänge, mille sisuks on töö!
Töö koosneb ülesannetest kellegi poolt etteantud aja ja ressursiga ning kindlate nõuetega lõpptulemusele. Kui ebaõnnestud, pead alustama uuesti. Mõnedel andmetel möödub arvutimängule kulutatud ajast 80 protsenti ebaõnnestumise vigu parandades ja tegevusi korrates. Mõtle nüüd alguse juurde tagasi ja küsi, kas sa oleksid veel tööl, kui sinu ajast neli viiendikku kuluks ebaõnnestumiste klaarimisele?
Esimene ja ilmsena tunduv vastus oleks eitav. Kuid mõtle arvutimängu näitele tähelepanelikumalt ja jõuad äratundmisele, et mäng ei toimu mugavustsoonis, mida võib võrrelda e-kirjade väljatrükkimisega. Taolises soorituses ebaõnnestumine on piisav põhjus uue töö otsimiseks. Kuid mängu töösooritused toimuvad alati mängija võimete piiril.
Just seetõttu mäng meeldibki. Eriti kui pärast kestvat pusimist pääsed lõpuks edasi. Juhul, kui kanda taoline julge, pideva enesetäiendamisega töötamise laad pärisellu, oleks ettevõte ilmselt palju paremas olukorras, sest edu saavutamine tipus eeldab piiripealset pingutust, vigade talumist, neist õppimist ja lõpuks tahtmise saavutamist.
Timothy Kennett vaatab töiste mängude probleemi vaba aja kadumise prisma kaudu. Ta arvab, et tööst läbi imbunud kultuuriväärtused sunnivad inimesi vabal ajal mängima mänge milles niidetakse muru, ehitatakse linna, juhitakse autot, treenitakse sportlaseid, võideldakse vaenlasega jne. Paljudel juhtudel teenitakse taolise tegevusega virtuaalset või siis pärisellu konverteeritavat raha. Timothyl on kindlasti oma vaatele õigus.
Kuid järsku pole probleem vaba aja muutumises töiseks mänguks. Järsku peaks töö ise muutuma rohkem mängulisemaks. Seda siis sisu korralduselt, mitte näideldult.
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal