Kristjan Port: kui kaua kestab mälu?
Kohates populaarsete vaatamisväärsuste juures kellegi poolt kraabitud initsiaale saad aru, et inimestele on oluline midagi endast maha jätta. Midagi jäädvustada. Eelistatavalt nähtavale kohale nagu populaarsele vaatamisväärsusele.
Millest selline vajadus? Kas see on õigustatud? Mida annavad tulevikule kellegi initsiaalid või eesnimi? Ja miks näeb keegi selle nimel vaeva teades, et see teistele ei meeldi? Kas tegemist on primitiivselt seletamatu ja evolutsiooniliselt vajaliku käitumisprogrammiga? Tõenäoliselt mitte, sest enamus turiste jätavad vaatamisväärsused märgistamata. Ometi ilmutab taolise kogukondliku mälu lastimise vimm end üsna üllatavatel viisidel ja see on pigem suurenemas kui vähenemas.
Näiteks saime äsja teada, et Venemaa eraldas umbes 175 000 eurot hoidmaks Lenini surnukeha veel ühe aasta mädanemast. Pole teada, mida kasulikku surnu vaatamise võimalus pakub ja miks sama pole taotletud näiteks Brežnevi või mõne teise isiku puhul. Miks mõnede isikute mälestuseks kõlbavad monumendid? Kindlasti on selles valguses huvitav sealsetest parlamentääridest Žirinovski juhtum, kellele püstitati just sellel nädalal kolmemeetrine memoriaal, nagu isikut polekski enam olemas. Kusjuures mees oli ise kohal, et pronksist mälestist avada.
Vähem intrigeerivam ja arusaadav on soov hoida mälus teadmisi ja kunsti. Viimast selleks, et kunstist saaks ammutada rõõmu rohkem inimesi, kui mahub ühte-kahte põlvkonda. Teadmiste talletamine on jällegi progressi eelduseks ja väldib paigalseisvat nn jalgratta uuesti leiutamist.
Paradoksaalselt on vähem arutletud selle üle kui, kaua peaks inimkonna jaoks ükskõik millises seletuses oluliseks peetav mälestus vastu pidama. Süürias demonstreerib ISIS, et tuhandeid aastaid kestnud kultuurimälestise võib muuta olematuks ühe pauguga. Praktiliselt kõik tänased mälu vormid on purustatavad haamriga.
Enamasti pole vaja haamri järele haarata, sest mälust kaob korrastatus termodünaamika seadustes kirjeldatud needuse tõttu, milles tõdetakse, et korrapäratuse kasv toimub iseenesest, st ilma haamrit kasutamata. Inimese peaski segunevad mällu talletatud faktid tasahilju muu materjaliga, andes aimu, et inimesel pole saanud olla praktilist õigustust pikemale mälule. See toob loomulikult võimaluse juurde, et vaatamisväärsuse juurde initsiaalide kritseldaja aimab võibolla, et tema patune tegu kestab vaid viivu ja kaob siis tolmuks, see unustatakse.
Keegi võib nüüd mõelda, et internet jätab kõik meelde. Paraku ei pea see paika. Internetis asuvad andmed on püsivad seni, kuni andmekandjate eest hoolitsetakse. Andmekandjad nagu kõvakettad, DVD-plaadid, mälupulgad jmt hoiavad andmeid alles heal juhul 100 aastat, aga aktiivses kasutuses peavad vastu sellest vaid murdosa.
Huvitavaks nähtuseks on internetist tehtav arhiiv, mille eest seisab hea organisatsioon nimega Interneti Arhiiv. Selles online-keskkonnas saad mängida ajamasinaga ja kogeda kümne aasta taguseid veeblehti. Kui Interneti Arhiiv pidi otsustama, kuidas talletada tulevastele põlvedele vaatamiseks kaasaegse kirjanduse paremikku, valisid nad tehnoloogiliste mäluseadmete asemel paberi. Eesmärk on umbes sajast miljonist tänaseks kirjastatud raamatust arhiveerida iga kümnes. Paber peab lihtsalt kauem vastu.
Seega arvesta, et kõik sinu pildid on siiski ajutised ja internet ei muuda neid igavikuliseks. Häda on selles, et meil puudub mälu, mis kestaks kauem kui inimkond. Kuid võibolla leidsime lahenduse. Suurbritannias Southamptoni ülikoolis leiutati meetod, kuidas saab andmeid talletada nanotehnoloogiliselt iseorganiseeruvasse räniklaasist materjali.
Info kodeerimine toimub viiedimensiooniliselt, st lisaks xyz-telgedega määratud asukohale rakendatakse andmete kodeerimisel veel andmepunkti orientatsiooni ja suurust. Suure mahutavuse kõrval on tegemist küllaltki vastupidava materjaliga, mis suudab taluda ligemale tuhandet kraadi ja peab vastu umbes sama kaua, kui arvatakse universumi vanuseks ehk umbes 14 miljardit aastat.
Olgu lisatud, et inimkonna andmemahtudes kohta hinnatakse, et 90 protsenti lisandub viimase kahe aastaga. Seega võib juba olemasoleva inimkonna loodud informatsiooni klaasist kuubikutesse laadida ja loota, et läheduses pole haamriga nurjatut liigikaaslast.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal