Kokkupõrge asteroidiga oli dinosauruste jaoks viimane piisk
Värske töö lisab kindlust teooriale, mille kohaselt sai dinosauruste väljasuremisel kaalukeeleks Maad tabanud asteroid. Sündmusi lahutab maksimaalselt 32 tuhat aastat. Kogutud andmed näitavad lisaks, et planeedi süsinikuringe taastus vähem kui viie tuhande aastaga, mis välistab alternatiivsetest katastroofiteooriatest näiteks laiaulatuslikud vulkaanipursked.
Veel kolm kümnendit tagasi oleks olnud pea hullumeelne väita, et kogu planeeti hõlmanud väljasuremislaine saaks algatada Maad tabav asteroid. Teaduslikule meetodile omaselt suhtus paleontoloogide kogukond Walter Alvarezi, Frank Asaro ja Helen Miche poolt väljapakutud ideesse skeptiliselt. Ent 1990. aastate alguseks oli akumuleerunud piisavalt tõendeid, et midagi nii katastroofilist siiski 65 miljonit aastat tagasi aset leidis. Savis nähtud ainult mõnelt asteroidilt pärineda saanud iriidiumi ülejäägile lisandusid näiteks märgid biomassi massilisest hävingust.
Lõpuks leiti Mehhiko linna Chicxulub'i lähedalt ka 180 kilomeetrise läbimõõduga hiidkraater, mille vanus oli seatud ajalise raamistikuga heas vastavuses. Tõdemus kinnistas ennast avalikkuse teadvusesse. Samas lõõmas aga kogukonnas debatt täpse sündmuste käigu üle edasi. Meetodite täpsus võimaldas näiteks öelda, et Hiroshimale visatud tuumapommist rohkem kui miljard korda energiat vallandanud asteroid võis Maad tabada dinosauruste hukust hoopis 300 tuhat aastat varem. Viimane viis osa teadlasi teistele kokkupõrgetele viitavate kraatrite otsingule. Samuti otsiti märke vulkaanipursete seeriast, mis olid eluvormidele saatuslikuks saanud mitmel varasemal korral.
Valitsevas määramatuses oli keskne roll mängida meetoditel, mida geokronoloogias kasutatakse. Üks nendest põhineb magmakambrites moodustuvates tsirkoonitükkides leiduva ebastabiilse uraani lagunemisseerial pliiks. Tegu on geoloogide arsenalis ühe paremini kalibreeritud tööriistaga. Samas kasutatakse teise meetodi puhul kaaliumi lagunemist argooniks, mis jäädvustub vulkaanilises tuhas. Ent kaks hinnangut teineteisega ei klappinud. Täpsemal uurimisel on leitud, et neist viimase rakendamisel alahinnatakse objektide vanust süstemaatiliselt.
Paul Renne juhitud töörühm suutis nüüd asjaolu arvesse sündmuste kulgu vaadelda kõrgema lahutusvõimega kui kunagi varem. Parima hinnangu kohaselt sai dinosauruste valitsusaja lõppu tähistanud paleotseen alguse 66,043 miljonit aastat tagasi, mil asteroid tabas Maad tõenäoliselt 66,038 miljonit aastat tagasi. Daatumite kokkulangevus on määramatust arvestades täielik. Siiski jääb veel ebaselgeks, kas asteroid oli dinosauruste allakäigu algatavas sündmusteahelas viimane piisk või otsene põhjus.
Kriidiajastu kuumusega harjunud ökosüsteem pidi ajastu lõpul taluma üha tihedamaks muutuvaid lühikesi külmemaid perioode, millesse andsid oma panuse Deccani vulkaanipursked. Katastroofiline kokkupõrge võis olla viimaseks kaalukiviks, mis planeedi jäädavalt külmema perioodi paiskas. Lisaks näitavad tulemused, et sündmuse järel taastus selgroogsete liigiline mitmekesisus võibolla isegi 20 tuhande aastaga, mis on arvatust tunduvalt lühem periood. Seega ei olnud nähtuse näol tegu pigem lühiajaliselt kiirenenud evolutsiooniga, kui varjupaika pakkuvatest refuugiumitest lähtuva emigratsiooniga.
Küll aga pakkus suurte sauruste hävimine püsisoojastele võimalust tühjaks jäänud ökoloogilise niši okupeerimiseks, mis andis tõuke edasisele pikaajalisemale evolutsioonile ja liigilisele mitmekesistumisele.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.