Teadlased ühendasid äraarvamismängu tarbeks kaks inimaju
Möödunud aastal näitasid ajuteadlased, et inimesed saavad elektroentsefalograafi ja magnetmähisega vahetada lühikesi sõnumeid ise sõnagi lausumata ja sõrmegi liigutamata. Uues katses leitakse, et analoogsete ajusid ühendavate liideste abil saab mängida ka populaarset äraarvamismängu.
Tehnika loomuliku arenguga kaasnev miniaturiseerumine on võimaldanud valmistada viimastel aastatel järjest keerukamaid ajurakkude elektrilise aktiivsuse mõõtmisel põhinevaid ajuliideseid. Näiteks on omavahel ühendatud omavahel ühendatud rottide ja reesusmakaakide ajusid, mille tulemusel tajus üks loomadest oma liigikaaslaste kavatsusi. Analoogsete inimkatsete tegemine on kulgenud aeglasemas tempos. Keerukamad implantaadid paigutatakse otse ajju, mis nõuab paratamatult suhteliselt riskantseks peetavat operatsiooni.
Ent aju elektrilist aktiivsust saab mõõta ja selles muutusi esile kutsuda ka teisi. Koljusse tungimata jätmise hinnaks on madalam lahutusvõime. Washingtoni ülikooli ajuteadlased eesotsas Andrea Stocco ja Chantel Pratiga kasutasid selleks sarnaselt eelmise aasta septembris tehtud eksperimendiga elektroentsefalograafi (EEG) ja magnetmähist (TMS), mis võimaldab stimuleerida aju magnetvälja vahendusel. Näiteks tekitada visuaalselt tajutavaid fosfeene – ülilühikesi valgussähvatusi, mis pole tingitud silma jõudvast valgusest.
Seekord istusid katsealused teineteisest veidi enam kui 1,5 kilomeetri kaugusel ja mängisid populaarset mängu „20 küsimust“, milles tuleb arvajal kuni 20 kas-tüüpi küsimusega ära arvata, millele tema paariline mõtleb. Osalejate valikud oli suhteliselt piiratud – nii objektid kui ka küsimused olid ette antud.
Küsimustele jah- ning ei-vastuste edastamisel võeti aga appi ajuliidesed. EEG poolt registreeritud aju elektrilisest aktiivsusest loeti välja, kas EEG-mütsi kandja nägi ekraanil vilkumas sõna „jah“ või „ei“ esindavaid valgussignaale ning edastati see interneti vahendusel TMS-seadmesse. Jah-vastuse korral oli selle all istuval inimesel võimalus näha fosfeeni. Fosfeene näinud uurimisalused suutsid õige objekti kindlaks teha 72 protsendil juhtudest. Kontrollrühm, kes nähtusest kasu lõigata ei saanud, võitsid mängu vaid igal viiendal juhul.
Töörühm märgib, et kuigi fosfeenid ei kujuta suhtlemiseks paremat viisi kui üksteisega rääkimine, on need, muudab fosfeenide varjatus ja tajumine ükskõik milliste teiste tegevuste ajal info vahetamiseks huvitavat võimalust.
Eelnevates töödes on spekuleeritud, et ühe inimese aju ajuaktiivsuse registreerimist ja selle alusel teise aju mõjutamist saaks kasutada terapeutilistel eesmärkidel, näiteks tähelepanu puudlikkuse all kannatavate hüperaktiivsete laste ja insuldi saanute normipäraste ajufunktsioonide taastamiseks.
Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa