Teadlased leidsid kehakella meeleoluhäiretega siduva geeni
Magamata öö ja kehv uni võib muuta tuju sandiks igal ühel. Kuigi kahe vahel on selge seos olemas, on neid siduv molekulaarne mehhanism jäänud täpne mehhanism jäänud seni tabamatuks. Teadlased on leidnud nüüd tänu haruldastele geenimutatsioonidele pärilikkusaine lõigu, mis näib mängivat selles ühte kandvat rolli.
Eelnevates teadustöödes ja nagu mitmed isikliku kogemuse põhjal tunnistada võivad, saadavad meeleoluhäirete käes vaevlevaid inimesi sageli ka unehäired. Sama võib öelda ka talvemasenduse või talvise depressiooni all kannatajate kohta. Viimasel puhul oletavad teadlased, et see on seotud päevade lühenemisega, mis ajab segadusse inimeste sisemise ajataju. Samas on jäänud hägusemaks, kas tuju ja une kvaliteeti mõlemat mõjutab mõni kolmas faktor või võib nende vahele tõmmata üht- või teistpidi põhjusliku seose.
California ülikooli neurobioloog Louis Ptáček jäi silma Ameerika Ühendriikides elav pere, mille liikmed vaevlesid erinevate une- ja meeleoluhäirete käes oluliselt sagedamini kui ameeriklased keskmiselt. Muu hulgas kimbutas neid unehäire, mille tõttu oli nende ööpäevarütmid kergelt nihkes, teiste sõnadega ärkasid ja läksid nad magama varem kui tavaks. Võis kahtlustada, et selle taga on pärilik komponent.
Ptáček ja kaaslaste tähelepanu püüdis geen PERIOD3 – uuritud pere liikmeid iseloomustavaid geenimutatsioone kohtab USA-s harvem kui sajanda inimese genoomis. Tähelepaneku alusel hiirtega tehtud katsetes leidis neurobioloog kaaslastega, et muteerunud pärilikkusaine tõttu sünteesitakse vähem PER2'na tuntud valku. Eelnevalt on seda seostatud just ööpäevarütmide reguleerimisega. Väliselt võis näha, et transgeensetel hiirtel oli ebatavaline une ja ärkveloleku tsükkel ning neid kimbutasid inimeste depressiooniga võrreldavad sümptomid.
Seose veelgi selgemalt proovile panemiseks lõi töörühm osadel hiirtel PERIOD3 geeni täiesti rivist välja. Ptáček leidis kolleegidega, et hiired kannatasid inimeste puhul nn talvedepressioonini viivaid tingimusi matkides depressiooni käes märgatavalt tõsisemalt. Samas möönab töörühm, et tuvastatud geenimutatsioonid ei paku selgitust sugugi mitte kõigile talvedepressiooni juhtumitele. Meeleoluhäire vaevab ühel või teisel eluperioodil 2–9 protsenti maailma elanikkonnast.
Sellegipoolest pakuvad mutatsioonid viimaks ühte molekulaarset alust, mille alusel saaks otsida täiendavaid kehva und ja halba tuju siduvaid mehhanisme.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa