Naiste ja meeste aju põhjal diskrimineerimisel pole alust
Üle-eelmise sajandi keskpaigaks kulges inimeste sisemuse uurimine vaatamata varasemale tabule sedavõrd hoogselt, et mõned teadlased väitsid suutvat määrata inimese soo vaid tema aju uurimise põhjal. Enam kui 1400 aju uurimine näitlikustab aga, et enamike inimeste tähtsaim organ kujutab pigem mosaiiki mõlemale soole iseloomulikest tunnustest.
Selgeid füüsilisi erinevusi naiste ja meeste ajus asuti otsima niipea, kui aju pildistamise eelduseks polnud enam kolju lahti lõikamine. Järgnenud uuringute käigus leiti, et mõned väikesed erinevused on tõepoolest olemas. Näiteks on meestel suurem emotsioonide väljendamisega seostatav mandeltuum ja riskide vältimise juures rolli mängiv eessagara alaosa. Soost lähtuvad erinevused kahvatuvad siiski keskkonnamõjude kõrval. Hüpoteesile, et looteeas munandite poolt eritatav testosteroon muudab aju mehelikumaks, pole selget kinnitust leitud.
Uues töös uuris Daphna Joel Tel Avivi ülikoolist kaaslastega enam kui 1400 inimese aju hall- ja valgeaine hulka. Hallaine peegeldab närvirakkude asukohta, valgeaine elektrilisi signaale edastavate kiudude paiknemist. Peamiselt funktsionaalse magnetresonantstomograafia abil tehtud fotode analüüsimisel tuvastas töörühm 29 piirkonda, mis olid sõltuvalt soost tõepoolest statistiliselt sagedamini suuremad. Näiteks oli meestel sagedamini suurem mälu ja õppimisvõimega seostatava vasaku hipokampuse ruumala.
Samas leidsid nad aga, et vastavalt üht või teist sugu iseloomustavate tunnuste n-ö täiskomplekt oli vähem kui kaheksal protsendil inimestest. Enamike aju „mehelikkus“ või „naiselikkus“ jäi 50 protsendi lähedale. Hipokampuse näite puhul oli mõnel naisel vastav ajuosa meeste keskmisest suurem, mil mõnel mehel oli see jällegi väiksem naiste keskmisest. Enamike ajupiirkondade puhul aga märgatavaid erisusi ei täheldatud.
Binaarse käsitluse asemel saab töörühma sõnul rääkida seetõttu pigem pidevast aju mehelikkuse ja naiselikkuse Sisuhaldurspektrist. Kuigi meeste ja naiste kolju suurusest tingitud aju üldise suuruse põhjal saaks siiski küllaltki täpselt kindlaks teha, kas see kuulus ühest või teisest soost inimesele, oleks erinevate ajuosade suhtelise suuruse alusel tehtavad ennustused ebatäpsemad.
Joel leiab kolleegidega tulemuste alusel, et inimaju äärmusliku varieeruvus on taas argument soo põhjal erineva hariduse andmise vastu. Töö peaks võtma seeläbi võtma bioloogilise aluse mitmetelt soostereotüüpidelt. Samas märgivad nad, et uurisid vaid erinevate ajupiirkondade suurust, mitte nende funktsionaalsust või keemilisi erinevusi.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa