Tsensuur ajab anorektikud põranda alla
Nelja aasta eest otsustas populaarne sotsiaalmeedia platvorm Instagram keelustada keskkonnas mitmed söömishäiretega seonduvad otsisõnad eesmärgiga killustada ebatervislikke eluviise propageerivaid kogukondi. Meetme mõju uurinud teadlased nendivad, et tsensuurist kõrvale hiilimine osutus äärmiselt kergeks ja aitas hoopis toetust kasvatada.
Virtuaaalmaailm ja sotsiaalvõrgustikud on muutnud teiste sarnaste huvidega inimeste leidmise kergemaks kui kunagi varem. Nagu uute võimaluste puhul tavaks, on sel nii häid kui ka halbu külgi. Näiteks aidata normaliseerida põhimõtteid, mille järgimine kahjustab otseselt tervist. Muu hulgas on sotsiaalvõrgustikes moodustunud rühmad, mis populariseerivad buliimiat ja anoreksiat. Lisaks enda ja samu põhimõtteid järgivate kuulsuste piltide postitamisele jagatakse nendes näpunäiteid dieedi pidamiseks ja paastumiseks.
2012. aastal otsustas seksi, rassismi ja enesevigastamisega seonduvate otsisõnade keelustamise poolest tuntud Instagram astuda samal viisil võitlusesse ka söömishäiretega. Georgia tehnoloogiainstituudi 2,5 miljonit söömishäiretesse soosivalt suhtunud või neid populariseerinud postituse analüüs näitab, et meetme mõju oli tühine, vaid viis lihtsalt eelnevalt kasutatud märksõnade moondumiseni.
Keskmiselt tekkis igast 17st keelatud sõnast 40 erinevat vormi. Näiteks anoreksia sõnakujude arv ulatus peagi 99ni. Muteerunud märksõnu hakati kasutama ka teistel sotsiaalmeedia platvormidel nagu Tumblr. Instagramis kasvas samal ajal kasutajate haaratus ehk söömishäiretest rääkimine ja postituste nendele viitavate otsisõnadega märgistamine ligikaudu 30 protsendi võrra. Töörühm nendib, et uued mõisted omaks võtnud kasutajate postitustes leidus sagedamini ka ''eraldatusele'', ''üksindusele'' ja ''enesevigastamisele'' viitavaid sõnu.
Nõnda soovitab Mummun de Choudhury kolleegidega sotsiaalmeedia platvormidel võtta nähtusega võitlemiseks appi teised meetmed. Näiteks lubada küll vastavaid otsisõnu kasutada, kuid lisada vastete sekka sisu, mis erineks oluliselt soovitust. Näiteks viiteid rühmadele, mis koondavad söömishäiretest juba võitu saanud inimesi, et pakkuda neile teistsugust perspektiivi ja kasutada sagedamini graafilisele sisule viitavaid hoiatusi.
Samas nendivad nad, et inimesed võivad meelepäraste filtrimullide ja kajakambrite säilitamiseks leida ka selle meetme vastu uusi nupukaid viise.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa