Kas lustides ikka aeg lendab ehk kuidas mõjutavad emotsioonid ajataju?
Tartu ülikooli psühholoogia instituudis värskelt oma magistritöö kaitsnud Richard Naar uuris neljakümnel naissoost katseisikul seda, kuidas šokolaadi võitmise või kaotusega seotud emotsioonid mõjutavad meie ajataju. ERR Novaator palus Naaril oma tööst lähemalt rääkida.
Milles täpsemalt seisnes sinu magistritöö teema?
Uurisime koos Andero Uusbergi, Maria Tamme ja Kairi Kreegipuuga emotsionaalset ajataju ning nende abiga vaatlesin, kuidas erinevad motivatsioonilised seisundid mõjutavad inimestel lühikeste ajaintervallide tajumist. Osaliselt kasvas see välja psühholoogia instituudis varasemalt tehtud tööst, ka üks mu juhendajaid Maria Tamm kaitses hiljuti ajataju teemal doktoritöö. Nagu minulgi oli temagi üheks juhendajaks Kairi Kreegipuu ja hiljutiste emotsioonikäsitlustega seonduva tõi minu töösse sisse Andero Uusberg.
Varasemalt on näidatud, et üldiselt emotsioonid mõjutavad inimeste ajataju. Ehkki inimesed on üldises plaanis lühikeste intervallide tajumisel väga täpsed, mõjutavad emotsioonid ajataju teatud süstemaatilisel viisil. Meie tahtsime olemasolevasse teadmisse panustada uute sisuliste ja tehniliste nõksude abil. Varasemalt on näidatud, et inimesed ülehindavad emotsionaalsete stiimulite kestust, seda on näidatud nii helide, piltide ja ka emotsionaalsete näoväljendustega.
Samas on varasemate uurimuste puhul üles kerkinud üks probleem – nimelt on kasutatud stiimulid olnud tajuliselt ebaühtlased. Ajataju seisukohast on aga see kriitiline, kuna mitmed stiimuli tajulised omadused nagu suurus, detailirohkus, kontrastsus moonutavad samuti katseisikute ajataju. Mõned kriitilisema meelega uurijad on isegi seadnud kahtluse alla, kas ajahinnangut mõjutavad emotsioonid või on emotsioonidest olulisemad hoopis stiimulite tajulised karakteristikud.
Töötasime välja katsedisaini, kus saime samaaegselt parandada üht varasemates uuringutes ilmnenud puudujääki ehk seda, et stiimulid on tajuliselt ebaühtlased ning samal ajal vaadelda väga erinevaid motivatsioonilisi tingimusi. Selleks pakkus väga hea võimaluse juhendaja Andero Uusbergi mõte ühendada šokolaadi peale käiv loteriimäng ajahindamisülesandega, mis võimaldas viia katseisikud ühe katse jooksul väga erinevatesse emotsionaalsetesse-motivatsioonilistesse seisunditesse.
Mida katseisik tegema pidi?
Me panime ta hindama aega erinevates emotsionaalsetes tingimustes ja tegelikult mängisid katseisikud ühe suure loteriimängu sees kaht mängu. Ühes oli katseisikul võimalik võita šokolaadi ja see võis realiseeruda sellega, et ta kas võitiski teatud koguse šokolaadi või ei võitnud. Teine mäng oli see, kus tal oli võimalus juba kogutud šokolaad kaotada või mitte kaotada. Selles mõttes oli kogu katse ülesehitus nagu loterii, et katseisikul tuli mõlemas mängus langetada valik kahe identse ruudu vahel, millest näiliselt sõltus, kas realiseerus soovitud või soovimatu tagajärg.
Milline oli teie töö põhiline tulemus?
Varasemat kirjandust arvestades oli meie põhitulemus, et katseisikud ülehindasid ajaintervallide kestusi soodsate tagajärgede ja võiduootusega seotud tingimustes küllalt ootuspärane. Varasemates töödes on näidatud, et katseisikud ülehindavad madala intensiivsusega positiivseid stiimuleid võrrelduna negatiivsetega. Asjaolu, et kasutatud tingimused olid intensiivsuse poolest sarnased ja sealjuures neutraalsest mitteerinevad väljendus ka katseisikute subjektiivsetes hinnangutes. Me võime intensiivsusest mõelda kui teljest, kus ühel pool on unisus ja teisel pool ärksus, sellel teljel olid katseisikute jaoks kõik tingimused subjektiivselt sarnased.
Samas valentsitelje puhul raporteerisid katseisikud, et soovitud tagajärjed olid positiivsemad ja vähemsoovitud negatiivsemad. Samuti tuli välja, et võimalust võita hinnati positiivsemaks, kui võimalust kaotada. Näitasime, et vähemalt madala intensiivsusega tingimustes eesmärgi saavutamisele eelnevad ootusfaasid (st ainuüksi võitmise või kaotamise võimalus) ajataju ei mõjutanud. See on ajataju seisukohast täiesti uus teadmine. Eesmärgi saavutamisele eelnevaid ootusfaase on seostatud küll kõrgema motivatsioonilise intensiivsuse ja kitsama tähelepanufookusega, kuid katseisikute ajahinnanguid see ei mõjutanud. Oluliseks osutus pigem valents, st kas mul läks hästi või oli võimalus, et läheb hästi.
Miks valisite katseisikuteks just noored naised ja motiveerivaks teguriks šokolaadi?
Üks häda psühholoogiliste uurimustega on see, et valdav osa ülikoolis õppijatest ongi naistudengid ja valdav osa psühholoogilistest uurimustest, ükskõik, kus maailma otsas tehaksegi naisüliõpilastel. Kui tavaliselt selleks valikuks väga head põhjendust pole, siis meie puhul jällegi oli. Varasemalt on näidatud, et naisterahvad hindavad šokolaadi kõrgemalt, kui meessoost katseisikud. Katsegrupi teadlik valimine lubas meil vähemalt teoorias ja enne katse läbiviimist teha midagi selle jaoks, et katses saadav tasu oleks katseisikule oluline. Tegelikult oleks huvitav katset korrata ka meesoost katseisikutel, see aitaks saadud teadmisi veelgi avardada.
Milliseid laiemaid üldistusi saab uurimistulemuste puhul välja tuua?
Suurem üldistus võiks olla see, et kui üldiselt kipub rahvasuu rääkima, et küll aeg ikka lendab, kui on lõbus või et aeg venib, kui on halvasti või igav, siis vähemalt lühikeste ajaintervallide puhul sellele eksperimentaalset kinnitust pole. Tajutud kontrollitunde sissetoomine toob tulemused tavateaduslikule lähenemisele ja mõtteviisile siiski natuke lähemale. Nimelt leidsime, et katseisikud, kes raporteerisid pärast katset, et tajusid kõrget kontrolli võitude ja kaotuste esinemissageduse üle, emotsionaalsetes tingimustes aega erinevalt ei hinnanud. Seevastu madala tajutud kontrollitundega katseisikud hindasid stiimulite kestusi neutraalse tingimusega võrreldes pikemaks kuuest tingimusest viies ehk praktiliselt kõigis tingimustes.
Tõepoolest – kui oled kohtumisele hiljaks jäämas ja seisad valgusfoori taga, siis ei sõltu sinust midagi ja sa pead lihtsalt ära ootama, kuni foor roheliseks läheb. Selline hetk võib tunduda subjektiivselt palju pikem, kui seda võrrelda seisundiga, kus sinu tegevusest otseselt sõltub, kas jõuad kohtamisele õigeaegselt või mitte. See tundub intuitiivselt üsna loogiline ja paigutab minu meelest saadud tulemused ka tavamõistes üsnagi arusaadavasse vormi. Lisaks aitab tajutud kontrollitunde arvessevõtmine tulevastes emotsionaase ajataju uurimustes saadud tulemusi senisest täpsemini lahti mõtestada.