Laser ja vetikavalk leevendab minevikutraumasid
Posttraumaatilise stressihäire korral võivad argised olukorrad tuua sageli mõttesse ka traagilise sündmusega seonduvad võikused ja hirmu. Jaapani teadlased leidsid nüüd viisi omavahel põimunud mälestuste lahutamiseks, jättes samas võimaluse mõlema meenutamiseks.
Kuigi katseid tehti hiirtel, usub uuringut eestvedanud Toyama ülikooli ajuteaduse professor Kaoru Inokuchi, et tulevikus kasutatakse sama lahendust ka inimeste puhul. "Ajju siirdatakse juba praegu näiteks Parkinsoni ja Huntingtoni tõve leevendamiseks elektroode. Sarnasel eesmärkidel kasutatakse viiruspõhiseid vektoreid. Ma ei näe seetõttu põhjust, et optogeneetikaga peaks minema teistmoodi. Teraapiast tõusev kasu võib tõsisemate psühhotraumade puhul sellega seonduvaid riske õigustada," sõnas professor ERR Novaatorile antud intervjuus.
Inokuchi nentis, et mõnikord tekib traumeeriva sündmuse mõjul sisult täiesti erinevate mälestuste vahel tarbetud seosed. "See toob omakorda täiesti tavaliste ja korduvate sündmuste peale meelde valu tekitavad sündmused. Kui suudame seosed kustutada seejuures mälujälgi endid kahjustamata, saame pakkuda traumapatsientidele selles osas püsivat leevendust," selgitas professor. Ajakirjas Science ilmunud töö viis teadlased eesmärgile sammu lähemale.
Eelnevates töödes oli teinud Inokuchi kaaslastega vastupidist – põiminud mälestustesse tehislike elemente, millel polnud konkreetsete olukordadega midagi pistmist. Ometi oli nende mõju piisav, et mõjutada näriliste käitumist.
Põimitud mälestused
Uues töös tekitas töörühm esmalt hiirtel kahte sorti traumeerivaid mälestusi. Iga kord, kui närilised suhkrulahust lakkusid, süstiti neile liitiumkloriidi. Ühendi mõjul tekkiv peapööritus oli sedavõrd ebameeldiv, et peagi õppisid nad suhkrust hoiduma. Mõni päev hiljem anti samadele hiirtele kindla helisignaali peale kergeid elektrilööke. Peagi tardusid hiired juba helisignaali kuulmise peale.
Kahe mälestuse sidumiseks mängiti hirmutavat helitooni ajal, mil närilised lakkusid suhkrulahust. Mõne aja pärast tardusid hiired juba vedeliku maitset.
Mälestuste üksteisest taas lahutamiseks võttis töörühm appi optogeneetika. Osa ajurakkudest muudeti vetikatelt pärinevate geenidega valgustundlikuks, mis võimaldas laseriga nende laenglemise hetkeliselt lõpetada. "Vaigistasime valikuliselt vaid need neuronid, mis kahe mälestuse puhul kattusid [...] ja loomad ei tardunudki enam suhkrulahuse maitse peale," selgitas Inokuchi. Samal ajal kartsid nad aga jätkuvalt helitooni. Teisisõnu ei muutnud see eelnevalt tekkinud mälujälgede sisu.
Kriitiline mass
Professor tõi välja, et aju kasutab mälestuste kodeerimiseks sageli samu neuroneid. Konkreetsel juhul olid kaks mälujälge eraldiseisvad isegi juhul, kui kattusid 8 – 9 protsenti neuronitest. "Nende osakaalu kasvades tekib aga ühel hetkel oluline nihe. Meie katsete põhjal peab see ületama 15 protsenti. Samas muutub lävend ilmselt vastavalt sellele, mis sorti mälestustest me räägime," laiendas Inokuchi. Seeläbi puudub tavaliselt ka risk, et kaks mälestused sulanduvad üheks.
Evolutsioonilises plaanis on erinevate mälestuste seostamine siiski kasulik. "See on selgete narratiivide ja kontseptsioonide loomiseks ülioluline. Mõnikord on sellel lihtsalt mõned mitte nii meeldivad kõrvalmõjud'," lisas Inokuchi.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.