Ohtlik ''rõõmupill'' metkatinoon kimbutab Eesti narkomaane
Eesti pole jäänud puutumata uute ''kodustehtud'' psühhostimulantide ehk narkootiliste ainete kasutamisest. Odava valmistamishinna tõttu on meil levinud näiteks metkatinoon, mille eripäraks on selle kuritarvitajatel kõrvaltoimena tekkivad rasked neuroloogilised nähud.
Tartu ülikooli neuroloogia professor Pille Taba kirjutab novembri-detsembri Horisondis, et Ida-Virumaa ja Tallinna süstivate narkomaanide seas kümmekond aastat tagasi läbiviidud küsitlus näitas, et metkatinooni isevalmistatud segu on tarvitanud 11 protsenti süstivatest narkomaanidest. Lisaks psühhostimulandile annab isetehtud metkatinooni süstimisel ajule täiendava hoobi selle segu valmistamisel kasutatud kaaliumpermanganaat, milles sisalduv suur mangaanikogus ladestub aju hallaine tuumades.
Metkatinooni süstijatel tekivad tõsised ajukahjustuse nähud – liikumine aeglustub ja tasakaal muutub kehvaks, põhjustades sagedast kukkumist. Lisaks tekivad vastutahtelised liigutused ja kõnehäire. Süveneva liigutushäire tõttu võivad metkatinooni tarvitajad jääda lõpuks ratastooli. Sõltuvushäire on oma olemuselt aga selline, et süstimist ei lõpetata sageli isegi siis, kui on teada, et tarbitav stimulant põhjustab väga tõsiseid tervisehäireid.
Eesti metkatinooni kuritarvitajate jälgimisuuring näitas, et narkootilise segu süstimise tagajärjel tekkinud ajukahjustus võib süveneda isegi pärast seda, kui psühhostimulandi kasutamine on lõpetatud, ning ravimite abil pole neid haigusnähtusid võimalik leevendada. Magnetresonantstomograafial (MRT) nähtavad mangaanikolded hallaine tuumades viitavad kahjustuse ilmsele lähtekohale, kuid täpsustavad radioloogilised uuringud, mida nimetatakse morfomeetriaks, on näidanud veelgi laialdasemaid ajukoe muutusi (nii hallaines kui ka valgeaines).
Aju retseptoriuuringud spetsiifiliste radioaktiivsete märkainetega (SPECT) on näidanud, et nii metamfetamiini kui ka metkatinooni kasutajatel tekib dopamiini defitsiit, mis on sarnane parkinsonismile. Sellest omakorda tuleneb hüpotees, et psühhostimulantide kuritarvitamine võib olla üks võimalik risk hilisema Parkinsoni tõve tekkeks. See hüpotees ei ole meditsiinilistes uuringutes küll seni kinnitust leidnud, kuid loomuuringutes ilmnenud dopamiini juhteteede kahjustus rakutasemel sellisele võimalusele siiski viitab.
Eeltoodud küsimused on juhtinud teadlased mõtteni, et vaimutegevuse häire – mida sõltuvushäire on – ei puuduta üksnes „vaimu”, vaid selle taustaks on nn „orgaaniline” ajukahjustus. See tähendab, et kahjustuda võib ajukude ja see kahjustus võib olla püsiv, kuna ajurakke elu jooksul juurde
ei teki.
Mida koledat veel psühhostimulandid ajuga teevad? Sellest saab lähemalt lugeda novembri-detsembri Horisondis ilmunud Tartu ülikooli neuroloogia professori Pille Taba loost ''Psühhostimulandid ja aju''.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa