Vägivalla nõiaring on murtav
Lapsepõlves oma vanemate ohvriks langenud vanemad väärkohtlevad ka enda lapsi. Vähemalt väidab nii laialt tuntud maksiim. Hiljuti ilmunud töö viitab, et nn vägivalla nõiaringi olemus on siiski mitmetahulisem. Erinevat tüüpi väärkohtlemine avaldab erinevat mõju, samuti jälgitakse probleemseid peresid tihedamalt, mis võib paratamatult viia teiste perede alaesindatuseni.
Kuuldustel vägivaldse käitumise põlvkonnast põlvkonda kandumisest on kahtlemata teatav tõepõhi. Mitmetes uuringutes on leitud, et lapsena väärkoheldud vanemad teevad seda ka ise sagedamini, kui n-ö valgelt lehelt alustavad emad ja isad. Ent kui mõnes uuringus jääb nende osakaal seitsme protsendi piirile, siis teises on nende suhtarv enam kui kümme korda kõrgem.
Valulikku teemat on paratamatult raske uurida. Inimeste mälu pole usaldusväärne, eriti emotsionaalsete sündmuste jäädvustamisel. Nii võib oodata, et täiskasvanueas inimestelt nende lapsepõlve ja vägivallale kalduvuse kohta pärimisel ei pruugi saada päris tõepäraseid vastuseid. Samal ajal ei jäädvustata isegi kõiki ametnike või sotsiaaltöötajate kõrvu jõudnud väärkohtlemisjuhtumeid ametlikesse andmebaasidesse. Probleemile lahenduse leidmise seisukohalt on aga selle algpõhjuste mõistmine hädavajalik.
Sellel nädalal ajakirjas Science ilmunud töö üritati küsimusele valgust heita longituuduuringu abil. Cathy Spatz Widom New Yorgi linnaülikoolist keskendus 908le aastatel 1967-1971 registreeritud väärkohtlemisjuhtumile, mis hõlmasid füüsilist ja seksuaalst väärkohtlemist ning laste hooletusse jätmist. Ohvriks langenud lapsed olid toona mõne kuu kuni 11 aasta vanused.
Uurimise alla võetuid intervjueeriti esimest korda aastatel 1989-1995, kui nad olid keskeltläbi 29-aastased. Teine intervjuuvoor toimus 2009-2010. aastal, kui kunagiste ohvrite keskmine vanus jäi 47 aasta lähedale. Samal ajal küsitleti ka nende lapsi, kes olid keskmiselt 22-aastased. Intervjuusid võrreldi lastekaitseteenistustest pärinevate andmetega. Analoogse kadalipu pidi läbi tegema ka kontrollrühm, mille liikmete vanuseline, rassiline ja sooline kuuluvus ning elatustase oli võrreldav esimese rühmaga.
Üllatavalt leidis töörühm, et füüsilist väärkohtlemist tuli mõlemas rühmas ette sama palju, mis kummutab osaliselt vägivalla nõiaringi hüpoteesi. Sama ei saanud aga öelda laste hooletusse jätmise ja seksuaalse väärkohtlemise kohta. Kunagiste ohvrite lapsed pidid seda taluma keskmiselt kaks korda sagedamini kui kontrollrühmas.
Sarnaseid trende võis näha ka intervjuude tulemustes. Seejuures tasub rõhutada, et nii kontroll- kui katserühma vanemad näitasid ennast intervjuudes sarnaselt võrdlemisi heast küljest. Nõnda ei langenud mitmetel juhtudel laste ja vanemate ütlused kokku.
Samuti võis näha kontrasti lastekaitse talitusse jõudnud teadete ja laste poolt kirjeldatud juhtumite arvu vahel. Kontrollrühmas oli andmebaasides jäädvustatud vaid 15 protsenti väärkohtlemise juhtumitest. Katserühmas jäi näitaja 30 protsendi lähedale. Viimane vihjab, et eelnevalt lastekaitseteenistuste huviorbiidist välja jäänud pered satuvad ametnikke silme ette märgatavalt harvemini.
Spatz rõhutab kolleegidega, et uurimuse järeldusi ei saa võtta lõpliku tõena ja sellel on omad puudused. Näiteks keskendus töö ühiskonna vaesematele liikmetele. Samuti polnud võimalik ametlikult jäädvustatud raportitest alati välja lugeda, kes vanematest väärkohtlemise eest vastutas. Viimaks ei saa välistada, et lastekaitsetöötajad ei klassifitseerinud laste heaolu huvides füüsilist väärkohtlemist hooletusse jätmisena.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa