Delfiinide kuulmis- ja nägemismeel on tihedalt lõimitud
Sünesteedid kõrvale jättes peab enamik inimesi nägemist ja kuulmist eraldiseisvateks meelteks. Sama ei saa öelda aga mitme teise loomaliigi kohta. Rühm neuroteadlasi on nüüd delfiinide aju kaardistades leidnud, et loomade kuulmisnärv suubub nii tavaliselt kuulmismeelega seostatavasse oimusagarasse kui ka ajukoore piirkonda, mis tegeleb visuaalse informatsiooni töötlemisega
Sarnaselt nahkhiirtele kasutavad delfiinid saagi küttimisel ja takistuste vältimiseks kajalokatsiooni, millel põhinevad näiteks allveelaevade sonarid. Loomad suudavad mitmesugustelt objektidelt tagasipeegelduvate vilede, klõpsatuste ja vingatuste alusel täheldada end isegi mutta ja liiva sisse peitnud kalu, kes jääksid paljale silmale märkamatuks. Kuigi kajalokatsiooni kasutamist kui sellist võib pidada faktiks, on jäänud ebaselgeks, kuidas põimibad delfiinid selle abil hangitavat teavet oma maailmapilti sedavõrd osavalt.
Emory ülikooli teadlased kasutasid küsimusse selguse toomiseks difusioon-MRI'na tuntud meetodit. Erinevalt tüüpilisest magnetresonantstomograafiast, mida kasutatakse näiteks aju eri osade verevarustuse uurimiseks, saab sellega mõõta erinevate kudede vee läbilaskevõimet. Suhteliselt kõrge lahutusvõime võimaldab saada aimu ka aju peenematest struktuuridest ja organisse suubuvatest närvidest.
Tehnikaga uuriti kümnekonna aasta eest USA idarannikul rannale uhutud tavadelfiini kui ka attenutta-eeldelfiini aju. Töörühm leidis, et erinevalt enamikest teistest imetajatest on kuulmiselunditest lähtuvad närvid ühendatud lisaks oimusagarale ka tavaliselt nägemiselunditest saadavat teavet töötleva piirkonnaga, meenutades selle poolest nahkhiirte ajuehitust.
Arvestades, et nahkhiirte ja vaalaliste ühine esivanem elas kümnete miljonite aastate eest, on autorite hinnangul tegu konvergentsiga. Evolutsioon leidis samalaadsele probleemile sarnase lahenduse.
Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa