Kukkurkuradid võivad suuta seljatada tapva ja nakkava vähivormi

Kukkurkurat. (Foto: Menna Jones)
Jaan-Juhan Oidermaa
31.08.2016 9:55
Rubriik: Loodus

Kuigi vähk võib olla kohutav haigus, ei kandu see vähemalt inimeselt inimesele. Sama ei saa öelda aga Austraalias Tasmaania saarel elavate kukkurkuradite seas leviva vähivormi kohta, mis on viimase paarikümne aasta jooksul hukutanud enamiku populatsioonist. Värske analüüs viitab, et äärmusliku surve mõjul on loomade genoomis ülikiiresti levima hakanud ka loomade resistentsust kasvatavad geenialleelid.

''Nad peaksid tänaseks juba surnud olema. Seda vähemalt enamiku epideemia alguses tehtud ennustuste kohaselt. Ent näeme väga tugeva valikusurve tõttu evolutsioonilist vastust, mis võib looduses elavad isendid väljasuremisest päästa,'' sõnas Washingtoni osariigiülikooli professor ja uue uurimuse juhtivautor Andrew Storfer ERR Novaatorile antud intervjuus.

Teadlased avastasid esimesed kukkurkuradite näokasvajad 1996. aastal. Erinevalt enamikest teadaolevatest vähkidest, mis tekivad organismis endas tekkinud geenimutatsioonide toimel, on kukkurkuradite seas leviva vähi näol tegu sama kasvajaga, mis kandub ühelt isendilt teisele. Levikule annab hoogu kuradite üliagressiivne käitumine, mis ei vaibu isegi paaritumisperioodiks. Hammustuste käigus võivad kasvajarakud sattuda ühe isendi suust teise, kus siis omakorda vohama hakkavad. Vähem kui 20 aastaga on haiguse mõjul vähenenud populatsiooni arvukus 80 protsenti.

Värskes töös analüüsis Storfer kolleegidega kümnete enne haiguspuhangut ja selle ajal kogutud loomade pärilikkusaine proove ning leidis, et selle kahes piirkonnas on pärilikkusaine muutunud märksa kiiremini kui teises. ''Sarnaseid muutusi võis näha kõigis kolmes vaatluse alla võetud asurkonnas. Nii on äärmiselt tõenäoline, et tegu pole pelga geenitriiviga. Veelgi enam, aegseeria analüüs näitas, et selle tulemusel on kasvanud nende kohasuse potentsiaal (ehk võime järglasi saada),'' lisas professor.

Seitsmest piirkondades asuvast geenist viit on seostatud inimeste puhul immuunsüsteemi funktsioonidega ja vähivastase võitlusega. ''Me ei saa veel kindlalt öelda, kui suur on tänaseks levima hakanud alleelide esinemissagedus, kuid teame, et nende sagedus kasvas,'' sõnas Storfer. Küsimusele loodatakse saada vastus täiendavates uuringutes. Näiteks valmistab mees oma kolleegidega juba praegu ette uurimust, mis hõlmab 293 isendi asemel juba umbes 3000 loomalt kogutud proove.

Laiemas plaanis pole kukkurkuradite hulgas nähtav ülikiire evolutsioon pretsedenditu, kuid siiski suhteliselt haruldane. ''Kõik sõltub sellest, kui kiiresti loomad paljunevad ja kui suur on nende genoomi suurus,'' selgitas Storfer. Hästi on teaduslikult kirjeldatud vaid küülikute kohanemine Austraaliasse jõudnud mükomatoosiga.

Nakkav vähk
Miljoni dollari küsimuseks jääb, kui palju looduses nakkavaid vähivorme üldse esineb. Lisaks kukkurkuradite näokasvajatele on tänaseks kirjeldatud koerte paaritumise teel levivat kasvajat, mis on koeri kimbutanud juba vähemalt 10 00 aastat, ning hiljuti kahepoolsete karpide nakkavat vähki, millest viimase näol on sarnaselt kukkurkuradite vähiga suhteliselt hiljutise nähtusega. Viimaks on kirjeldatud laborihamstreid nakatanud vähivormi, mis kadus samas loetud põlvkondade vältel.

Nii võib Storferi sõnul öelda, et nakkav vähk on ühekorraga nii suhteliselt haruldane, kuid samal ajal tõenäoliselt ka sagedamini esinev haigus, kui oodata võiks. Kukkurkuradite puhul võib olla vastus mõneti teistsugune. ''2014. aastal leiti, et kukkurkuradite seas levib teinegi nakkav vähivorm. Kuna tundub äärmiselt ebatõenäoline, et vähk võiks 20 aasta jooksul muutuda nakkavaks kaks korda, võib oletada, et nakkav vähk on osa nende evolutsioonilisest minevikust ja nad on leidnud ka minevikus viisi selle seljatamiseks,'' spekuleeris professor.

Päeva lõpuks on Storfer lootusrikas, et vaatamata Tasmaania osariigi vähenevale rahalisele toele suudteakse kukkurkuradid suudetakse päästa või vähemalt ei kao nad planeedilt täelikult. Näiteks on üritatud tugevdada looduses elavate isendite immuunsus ja kasvatatud isendite arvukust. ''Pigem on küsimus praegu inimtegevuses, millel on potentsiaali probleemi süvendada. Näiteks jääb väga palju kuradeid auto alla. Kui nad peaksid aga tõepoolest looduses välja surema, leidub neid vangistuses populatsiooni uuesti jalule aitamiseks piisavalt,'' lisas Storfer.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar