Hundid on koertest oluliselt riskialtimad
Inimesed pole kuigi riskialtid. Näiteks eelistavad nad saada kindlalt sada eurot selle asemel, et võita 50protsendilise tõenäosusega kaks korda rohkem. Koerte ja huntide riskivalmidust uurinud bioloogid järeldavad nüüd, et sarnast ettevaatlikkust ilmutavad ka inimeste neljajalgsed sõbrad.
Teadlased panid katsetes proovile seitse Austrias Ernstbrunn Hunditeaduse Keskuses looduslähedastes tingimustes elavat hunti ja koera. Loomadele õpetati eelnevalt, et ühe nende ette seatava kausi all on alati maitsetu toidukuulike, teise all võis aga igal teisel juhul leida maitsvama lihatükikese. Valiku tegemiseks pidid nad osutama huvialuse kausi poole koonu või käpaga. Iga katses osalenud loom läbis nõnda 80 vooru.
Analüüs näitas, et hundid otsustasid riskantsema valiku kasuks neljal juhul viiest. Koerad otsustasid oma õnne proovile panna aga vaid 58 protsendil juhtudest. Kuna keskuses kasvatakse mõlemaid praktiliselt samastes tingimustes, pidi erisused olema töörühma sõnul juba evolutsiooniliselt sisse kodeeritud.
Tõenäoliselt tekkis lahe umbes 32—18 tuhat aastat tagasi, mil tulevased koerad muutusid inimkaaslejateks ja hakkasid ise jahipidamise asemel toituma pigem raibetest ja toidujäänustest.
Eelnevates uurimustes on leitud, et suuremad riskivalmidust ilmutavad liigid, kellel puuduvad kindlad toiduallikad või paiknevad need hajusalt. Näiteks on peamiselt puuviljadest ja tapetud ahvidest toituvad šimpansid märksa riskialtimad kui nende lähisugulastest bonobod, kes tarvitavad toiduks eeskätt maapeal kasvavaid taimi.
Analoogselt kütivad hundid suuremaid ulukeid, mis jääb sageli tulemuseta või saavad nad ise jahiretke käigus viga, mil metsistunud koerad toituvad peamiselt inimeste toidujäätmetest, mis kujutab märksa stabiilsemat toiduallikat.
Uurimus ilmus ajakirjas Frontiers in Psyhology.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa