Varesed leinavad surnud kaaslasi ja jätavad meelde võimaliku tapja
Üldiselt käib suur osa loomadest surnud liigikaaslastest õlakehitusega mööda, või siis astub ligi ainult selleks, et vaadata kas korjus süüa kõlbab. On aga rida loomi, kes sarnaselt inimesega leinavad. Miks nad seda teevad?
Hiljuti ilmus ajakirjas Animal Behaviour artikkel, milles toodi välja, et vareslased, näiteks varesed, harakad, rongad ja pasknäärid, kogunevad oma hukkunud kaaslase ümber ning pööravad talle tavalisest rohkem tähelepanu. Artiklis tõdetakse, et seesuguse leinakogunemise eesmärk võib olla soov saada teada ja vahetada infot, kas näiteks inimene, kes võis linnu tappa, on jätkuvalt läheduses.
Raadio 2 saade „Puust ja punaseks“ uuris Tartu ülikooli loomaökoloogilt Tuul Sepalt, miks see nii on. Tuul Sepp selgitas, et leinamist on lisaks vareslastele on täheldatud ka šimpansite, elevantide ja delfiinide juures. Need loomad kogunevad surnu ümber ning isegi mingil moel hoolitsetakse nende surnute eest, näiteks proovitakse neid korda sättida siludes nende karva või sulgi.
„Surnu tähendab nende jaoks midagi ja evolutsiooniline põhjendus arvatakse olevat, et surnud looma uurimisega on võimalik välja selgitada, miks see loom suri, et seda põhjust või olukorda edaspidi vältida,“ rääkis Sepp.
Eelmainitud uuringus loodi erinevaid olukordi, näiteks harjutati linde käima samas kohas söömas. Kui linnud olid harjunud toitmiskohtades söömas käima, jagati linnud erinevateks gruppideks. Ühe grupi juures seisis inimene maskiga, et vältida võimalikku inimese näoilme mõju katsealustele.
Teise katsegrupi juures seisis inimene, samuti maskiga, kuid tal oli käes surnud vares, täpsemalt küll varese topis. Siinkohal on oluline märkida, et surnud varese topise tarvis kasutati isendit, kes ei olnud selle grupi liige, sest varesed, sarnaselt inimestele, on väga sotsiaalsed ja pikaajaliselt monogaamsed loomad, mis tähendab, et grupi seest võetud vares olnuks kellelegi abikaasa, ema või isa või lähedane.
Jätkates katse kirjeldusega, siis kolmanda katsegrupi juures seisis maskiga inimene, kes hoidis käes varese topist ning lähedal oli ka veel kulli topis. Lisaks olid kontrollgrupid, kus inimest polnud, kus oli ainult maskiga inimene ja kull.
Vaadati, kas ainult surnud varese nägemisest saadud teadmiste põhjal seostavad linnud edaspidi inimest linnu surmaga. Selguski, et kui maskiga inimene oli käes hoidnud varese topist, siis edaspidi ei tulnud linnud sinna söögikohta kuus nädalat. Samuti käisid nad ründamas seda inimest ning kontrollgrupp, mille juures oli ka kull, reageeris eriti vihaselt ja pikka aega.
„Piisas ainult ühest korrast, et lind endale selle ohtliku situatsiooni meelde jätaks ja selle unustamiseks läks ikkagi väga kaua aega,“ selgitas Tuul Sepp. Sellest võib järeldada, et näiteks varesed on võimelised seesuguseid asju meelde jätma ning seda kaaslastega jagama.
Igapäevaelus toimetamiseks võiks sellest kõrva taha panna aga teadmise, et koduaiast leitud varese laiba koristamisel tasub vältida teiste vareste silma alla sattumist. „Sest muidu nad jätavad sind meelde kui oma surmavaenlase ja võivad sind ründama hakata, või panna endale pähe mask, et sinu nägu ei seostuks konkreetselt selle surnud varesega,“ märkis Tuul Sepp.
Toimetaja: Marju Himma