Teadlased kutsuvad kaardistama aasta liblika — mustlaik-apollo asukohti Eestis
Tänavuseks aasta liblikaks valitud mustlaik-apollo levila Eestis on enam kui sajandiga üha laienenud üha lääne suunas. Kaitsealuse liigi leviku täpsustamiseks kutsub Eesti Lepidopteroloogide Selts kodanikke üles liblikaid vaatlema ning vaatlustulemusi nendega jagama, kirjutab Tartu ülikooli entomoloogia teadur Erki Õunap.
Mustlaik-apollo ehk ladina keeles Parnassius mnemosyne on suur valge päevaliblikas, kelle lennuaeg algab Eestis tavaliselt mai viimasel dekaadil ning lõpeb juuli algul. Tema tiibade siruulatus on 5-6 cm, liblikate tiivad on valged, tiivasooned aga mustad. Eestiiva tipp on poolläbipaistev, eesserva lähedal asub kaks selget musta laiku. Nende tunnuste alusel on mustlaik-apollo äratundmine võrdlemisi hõlbus, kuna teisi sama suuri valgeid liblikaid Eestis peaaegu polegi.
Üks põhjusi, miks mustlaik-apollo valiti tänavu aasta liblikaks on liigi Eesti-sisese leviku täpsustamise vajadus. Juba rohkem kui sajandi vältel teada olnud asurkond Eesti põhjarannikul on tasapisi oma levilat lääne ja lõuna poole laiendanud ning mustlaik-apollo esineb praegu juba ka mitmel pool Lahemaa rahvuspargis ning Peipsi järve ääres.
30 aasta eest Eesti kagupiirile tekkinud teine osaareaal on aga veel palju rohkem laienenud ning praeguseks on mustlaik-apollo jõudnud Kilingi-Nõmmest lääne poole Pärnumaale ning Emajõest põhja poole Tartumaale. Kuna sobivaid elupaiku leidub ka senistest leiukohtadest kaugemal lääne pool, laieneb selle liigi levik Eestis kindlasti veelgi.
Mustlaik-apollo ökoloogiast kõneldes võib märkida, et emaste liblikate munetud munadest kooruvad röövikud alles järgmise aasta kevadel. Röövikute toidutaimedeks on lõokannused, mis viljuvad väga kiiresti ning taimede maapealsed osad kuivavad juba juuni alguseks. Seetõttu peavad ka mustlaik-apollo röövikud kiiresti kasvama, et mitte nälga jääda.
Lõokannused on Eestis levinud mitmesugustes viljaka pinnasega varjulistes elupaikades, näiteks parkides, surnuaedades ja võsastikes. Mustlaik-apollo valmikud eelistavad aga väikesi lagendikke, niite ja karjamaid. Seetõttu on see liblikas Eestis levinud ennekõike piki jõgesid ja ojasid, kus kaldavõsa all kasvavad lõokannused, ent läheduses leidub valmikutele vajalikke avamaastikulaike. Üksikuid elupaigast välja lennanud isendeid võib küll kohata ka mujal.
Looduskaitselisest aspektist vaadatuna on mustlaik-apollo mõneti vastuolulise staatusega liik. Mitmel pool Kesk- ja Lääne-Euroopas on tema areaal muutunud maakasutuse tõttu märgatavalt kahanenud ning liik on seetõttu EL tasemel looduskaitse alla võetud. Regionaalses mastaabis võib aga pilt olla sootuks teistsugune ning Eestis ei ole mustlaik-apollo levik olnud kunagi nii lai kui praegu, ehkki ka siin on ta II kaitsekategooria liigina looduskaitse all.
Aasta liblika leviku täpsustamiseks on kõik mustlaik-apollo vaatlused väga oodatud! Kui vähegi võimalik, püüdke liblikat ka pildistada ja saatke e-kiri koos pildi, vaatluskuupäeva ja -kohaga aadressil [email protected] – ehk on just teie leid uueks rajajooneks mustlaik-apollo levikus!
Toimetaja: Sven Paulus, Tartu ülikool