Leho Tedersoo jutustab Sirbis seeneriigi varjatud elurikkusest

Leho Tedersoo (Foto: Katre Tatrik, Tartu ülikool)
Ulvar Käärt
15.10.2016 11:50
Allikas: http://www.sirp.ee/
Rubriik: Loodus

Eestis on teada 7000–8000 seeneliiki. Kui lisada juurde mulla molekulaarsete uuringutega leitud, siis tõenäoliselt ületab liikide arv 100 000 piiri.

Tartu ülikooli loodusmuuseumi bioloogiliste interaktsioonide ökoloogia töörühma vanemteadur Leho Tedersoo on üks neist, kes on endale rahvusvahelisel areenil nime teinud võidujooksus, mida peetakse Maa mikroskoopilise elurikkuse kirjeldamise nimel. Seeneteadlasena on ta keskendunud maa sees peituvate mikroskoopiliste mullaseente uurimisele.

Missugune seeneaasta tänavu oli või veel on?

Leho Tedersoo: Seeneaasta on olnud võrdlemisi hektiline. Augusti lõpust alates, mil on tavaliselt parim seenestamise aeg, on paiguti olnud täiesti kuiv. Mõnes kohas tuli sellest hoolimata seeni välja, ent mõnes kohas seda ei juhtunudki.

Kui tihti oled seenel käinud?

Viis-kuus korda olen seenel käinud selle pärast, et söögiseeni korjata. Toiduks korjan ligi 340 liiki seeni, neist on lemmik harilik kivipuravik, aga ka suur sirmik, kuuseriisikas ja kukeseened.

Iga nädal käin aga üks või kaks korda metsas, et teaduslikku uurimismaterjali korjata.

Söögiseened moodustavad tegelikult vaid väikese osa kogu seeneriigist. Suur osa seente liigirikkusest on ju silmale nähtamatu ja maa sees?

Suurem osa seeni on tõesti maa sees. Maa sees on neid hinnanguliselt kümme korda rohkem kui neid, mis viljakehana maa peale tulevad. Enamasti on maas sees olevad seened mulla ülemises orgaanilises kihis. Mida sügavamale minna, seda vähemaks seeneniidistikku jääb, sest seal on seentele lihtsalt vähem toitaineid.

Kui palju seeneliike üldse on maailmas?

Kui kõik seened kokku võtta, siis me räägime miljoni ja kümne miljoni vahele jäävast piirmäärast.

Eestis on teada 7000–8000 liiki. Kui lisada juurde mulla molekulaarsete uuringutega leitud, siis tõenäoliselt ületab liikide arv 100 000 piiri.

Sina just neid viimaseid uuridki. Kuidas see töö täpsemalt käib?

Ma uurin kõigi mullaseente levikut nii Eesti kui ka maailma mastaabis. Meil on selleks eri projektid. Töö käib aga nii, et korjame väga standardiseeritud kujul veerandhektarilistelt katselappidelt 40 mullaproovi. Mulla kuivatame ära, segame kokku ja seejärel eraldame sellest DNA. DNAst omakorda määrame seente teatud molekulaarsete markerite järjestused, mis võimaldab liike üksteisest eristada. Saadud andmeid võrdleme olemasolevate andmebaasidega, millega leiame juba teada olevad liigid.

Need andmed, mis ei kattu andmebaasides olevaga, on siis tundmatud liigid. Maailma mastaabis on tundmatuid liike 80% kõikidest töö käigus saadud liikidest.Eestis jääb see protsent 60 ja 70 vahele.

Mistõttu Eestis vähem tundmatuid mullaseeni leitakse?

Näiteks troopikas pole sellist uurimistööd sisuliselt tehtud. Ühtlasi on troopikas üldse rohkem seeneliike kui meie parasvöötmes. Mida soojem ja niiskem on kliima, seda rohkem on ka seeneliike. Siiski ei avaldu see seaduspära seentel nii tugevalt kui taimedel ja loomadel. Kui seente puhul räägime siin mõnekordsest erinevusest, siis taimede ja loomade liigirikkus on troopilistel aladel kümme korda suurem kui parasvöötmes.

Miks siis seente ning taimede ja loomade liigirikkuse mustrid ei kattu?

See pole täpselt teada. Kindlasti on siin üks asi see, et seentel on levimiseks ühest paigast teise paremad võimalused. Näiteks seentel, mis esinevad Põhja-Ameerikas, on võrdlemisi lihtne õhu kaudu levida ka siia. Põhja-Ameerika loomadel ja taimedel on siia juba märksa keerulisem jõuda.

Seenel ei ole siis vahet, kas ta on Eestis või Põhja-Ameerikas, peaasi, et kõik tingimused sobivad.

Üldiselt ei ole, jah, vahet. Samuti on väga paljude seente levik seotud taimestikuga – seda mitte liigi, vaid taime perekonna tasemel. Väga suur osa taimede perekondade levikust kattub nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas teatud seente levikuga. Siin on juttu eelkõige seentest, mis on teatud taimedel parasiidid või siis juuresümbiondid – mükoriisaseened.

Nagu näiteks ektomükoriisa ja arbus­kulaarne mükoriisa?1

Oma seeneuuringuid alustasingi ülikoolis ektomükoriisaseentega. Hiljem kasvas uurimine üle kõikidele mullas elavatele seentele, sealhulgas ka arbuskulaarsele, erikoidsele ja orhidoidsele mükoriisale, millega tegelevad aktiivsemalt minu juhendatavad üliõpilased.

Arbuskulaarne mükoriisa on levinuim ja küllaltki lihtne mükoriisa, mis tekkis algsetel maismaale asunud taimedel, aidates taimedel maad koloniseerida. See seenerühm on üle 400 miljoni aasta vana ja levinud enamikul maismaataimedel. Hiljem on arbuskulaarne mükoriisa asendunud kas mittemükorsiisse eluviisi, ektomükoriisa või teiste mükoriisatüüpidega.

Taimede juurte vahel on maa sees seeneniitidest võrgustik, mis ühendab omavahel erinevaid taimeisendeid ja isegi taimeliike tingimusel, et neil esineb sama mükoriisatüüp.

Nii et ei ole üht universaalset mükoriisat, mis kõiki taimi juuripidi kokku seoks?

Ei ole. Näiteks ektomükoriissed võrgustikud seovad omavahel kokku metsapuid ja erikoid-mükoriissed võrgustikud kanarbikulaadseid taimi, ent samal ajal ilmselt ka teiste taimede juuri, kus nad elavad endofüütidena.

Siit jääb mulje, et mullaseened liidavad kogu taimestiku justkui üheks.

Kindlasti võib seda niimoodi vaadelda. Seened seovad ja stabiliseerivad ka mullaosakesi, mis aitab erosiooni vastu. Seda kas siis näiteks laastatud aladel või ka jõepervedel.

Kui arvesse võtta, et maa sees peitub aukartustäratav seeneniidistiku rägastik, siis kas oleme seni seente tähtsust looduses ja kogu elusüsteemis alahinnanud. Nad ju pole pelgalt lagundajad, nagu üldteada, vaid loovad justkui eelduse kõigele elavale.

Tõsi, peale selle, et seened on lagundajad, on neist vähe räägitud. Lagundajate kõrval on seened väga olulisel kohal ka kui mükoriisasümbiondid, kelleta enamik taimi ei saaks elada, kuna ei suudaks nendeta mullast piisavalt toitaineid kätte saada. Olulised on ka kõikvõimalikud seenpatogeenid. Inimestel on neid küllaltki vähe – näiteks küüneseen ja kandidoos. Taimedel on seenhaigusi kümneid või isegi tuhandeid kordi rohkem kui loomariigis. Pealegi võivad seenhaigused taimedele väga ohtlikud olla. Mõnel juhul on seened võimelised hävitama kogu viljasaagi või metsade kaupa puid.

Neljas oluline rühm on veel samblikke moodustavad seened, mis on koostöös rohevetikate või tsüanobakteritega võimelised asustama piirkondi, kus teised päristuumsed organismid kasvada ei suuda. Sel moel on nad primaarse suktsessiooni (uue kasvukoha hõivamine, näiteks merest kerkinud laiu elusti­kuga kattumine või hävinud koosluse taastumine – U. K.) algatajad. Tänu nende toodetud orgaanilisele ainele ja laguproduktidele saavad hakata kasvama taimed. See loob omakorda eeldused loomade eluks.

Globaalsel tasemel uuritakse praegu seente tähtsust süsiniku- ja lämmastikuringes ning nende võimalikku rolli kliimamuutuste soodustajana või siis pidurdajana. Kõik seened reageerivad ju süsihappegaasi suuremale kontsentratsioonile atmosfääris ning temperatuuri ja sademete hulga muutustele. Süsihappegaas mõjutab seeni taimede kaudu. Süsihappegaasi hulga suurenemine paneb taimed kiiremini kasvama, kuna fotosüntees muutub efektiivsemaks. Suurem taim tähendab aga rohkem ressurssi seentele. Samal ajal võib selle ressursi kvaliteet muutuda, kuna taimed ei pruugi enam iga oma süsinikuühiku kohta kätte saada nii palju lämmastikku või teisi toitaineid kui varem. Ehk siis tõenäoliselt jääb supp lahjemaks. Kõik see võib mõjutada ka seente enda aktiivsust ja biomassi.

Kui suur valge laik on sul õnnestunud seeneriigist ära kaardistada?

Paar aastat tagasi avaldatud töös olime leidnud üle 40 000 seeneliigi, millest 80% olid teadusele tundmatud.

Avastamisruumi on ikkagi veel palju.

Kindlasti. Alasid, kus me proove käisime kogumas, oli üle kogu maailma enam kui 300. Sellest hoolimata esines proovide võtmises väga suuri tühimikke – välja jäid näiteks Brasiilia, Ida-Siber ja Indoneesia. Samuti ei saanud me proove Antarktikast ega ka Gröönimaalt.

Kas pole poolused liialt äärmuslike tingimustega, et sealt tasuks seeni otsida?

Seened elavad kõikjal, kus on vähegi mingisugust orgaanilist ainet. Orgaaniline aine võib pärineda ka mitme miljoni tagusest ajast. Näiteks kui visata kivisöetükid mulda, siis seened koloniseerivad need väga kiiresti ja hakkavad neid lagundama.

Mis Arktikat ja Antarktikat puudutab, siis seal piirab seente levikut peamiselt temperatuur. Vähese orgaanilise aine sisaldusega jääliustikul on kogu elutegevus üldiselt väga kehv. Kui aga liustik sulab ja jäässe akumuleerunud tolm sulavetega mõnesse kohta kokku kuhjub, hakkab seal kohe elu kihama. Kõigepealt aktiveeruvad bakterid ja siis seened. Kui protsess jätkub ja hakkab tekkima muld, tuleb kaugemas tulevikus sinna ka muu elu. Tavaliste mulla­seente järel lisanduksid peagi samblikke moodustavad seened, mis suudavad eluks vajalikku fotosünteesida koostöös rohevetika või nende talluses elavate tsüanobakteritega.

Küllaltki vilgas elutegevus toimub ka jää pinnal sulavees, kus on alati teatud kogus orgaanikat. Tänu sellele saavad seal elada bakterid, protistid ja ka ainuraksed seened – eelkõige viburseened.

Näiteks Antarktikas mitme kilomeetri paksuse jääkilbi alune Vostoki järv lausa kihab elust. Kuigi mikroobide biomass ei ole suur, on elurikkus üllatavalt suur. Bakterite ja protistide kõrval on sealt ka seeni leitud.

Kus on muidu maailma liigirikkaimad seenealad?

Kõige seenerikkamad piirkonnad on ekvatoriaalsed vihmametsad. Seda peamiselt tänu kõrgele õhutemperatuurile, niiskusele ja väga suurele taimerikkusele.

Eestis on aga seenerikkaim Abruka laialehine mets. Abruka liigirikkuse kasuks võib rääkida see, et laialehine mets on mitusada aastat vana, inimtegevusest peaaegu puutumata. Ühtlasi on seal ka küllaltki lubjarikas pinnas, mis mingil põhjusel pärsib konkurentsi ja soosib seenerikkust.

Kui palju on seente DNA-põhine uurimine aidanud liikide avastamise kõrval ka seente taksonoomiat korrastada?

Fülogeneetiline analüüs on seente taksonoomiat väga tugevalt mõjutanud. Selle abil on ära näidatud, et väga paljud kunagi viljakeha kuju järgi loodud seenerühmad ei pea tegelikult paika. Näiteks algelisemad viburseened on tekkinud mitmes rühmas, millest mõnes on neil vibur ära kadunud. Ehk siis seente evolutsioon on tegelikult palju-palju keerulisem, kui algul lihtsustatud viisil arvati.

Kui DNA-analüüsidega leitakse aina 10 000 kaupa uusi liike, siis kuidas neid tähistatakse? Saavad nad kõik ladinakeelse nime?

Ladinakeelset nime neile ei panda. Esialgu jäävad mass-sekveneerimise abil leitud liigid üldse tähistuseta, sest nende seas esineb ka „liike“, mis tegelikult ei pruugi olla liigid, vaid sellesama analüüsi artefaktid – tehnilised apsud. Liikide nimetamisest mitte määratavatel seentel kasutatakse nn liigihüpoteesi2 põhist nomenklatuuri. See tähendab, et nii määratud kui ka määramata liigid saavad unikaalsed liigihüpoteeside koodid. Nende koodidega on võimalik teadlastel omavahel suhelda ja üksteisest aru saada, kas jutt on aiast või aiaaugust.

Uue põlvkonna mass-sekveneerimise tulemusi saab samuti seostada samade liigihüpoteesidega. Esialgu ei kavatse me nende põhjal uusi liike kirjeldada. Ladinakeelsete nimede andmine ainult DNA-põhiselt määratud liikidele on suhteliselt kaheldava väärtusega, sest meil pole ju näidiseksemplare. Keegi ei tea, kuidas nad välja näevad või mida nad teevad. Kui sarnaseid või identseid analüüsitulemusi on mitu ja need pärinevad eri allikatest, muudab see üha tõenäolisemaks, et tulemus on tõsiseltvõetav. Näiteks, kui meil on eri uuringutest kaks identset DNA-järjestust, võime 99,9% kindlusega öelda, et tegu on omaette reaalse taksoniga.

Põhjus, miks sel viisil leitud seentele uisapäisa mitte nimesid anda, on ka see, et ladinakeelsed nimed vajavad pikka kooskõlastamise protsessi ning need on küllaltki pikad ja lohisevad. Liigihüpoteeside koodid on lihtsalt kuuekohalised numbrid, mis on hulga käepärasem tähistus.

Kas DNA-põhise meetodi kõrval on terendamas juba mõni uus mulla­seente uurimise meetod, arvestades, et tehnoloogia areneb väga kiiresti?

Loomulikult on DNA-põhistel meetoditel alternatiivid, eelkõige näiteks MALDI-TOF-meetod.3 Seda keerulist meetodit, millega on võimalik liike üksteisest eristada organismis olevate biokeemiliste mustrite järgi, seente identifitseerimiseks üldiselt siiski ei kasutata. Usaldusväärseid tulemusi saab, kui sel viisil analüüsida vaid ühte organismi. Ühes väikses mullaproovis võib aga korraga olla miljardeid mikroorganisme ja kümneid tuhandeid liike.

Samal ajal arenevad meeletu kiirusega edasi DNA-põhised määramismeetodid. Iga aasta ilmub turule mõni uus metoodika, mis võib parem olla ainuüksi selle poolest, et on olemasolevatest analoogidest poole odavam. Uute võimaluste arenemisel on peamiseks takistuseks matemaatilised algoritmid, millega DNA-järjestusi analüüsitakse.

Kas siin tuleb mängu suurandmete töötlemine?

Jah. Näiteks kui kõige võimsam „masin“ annab välja 300 miljonit DNA-järjestust, siis nende omavaheline võrdlemine ja otsing andmebaasidest eeldab väga suuri arvutusvõimsusi. Sellise tohutu andmemassiivi optimeerimiseks – võimalikult kiiresti ja oluliste kadudeta lihtsustamiseks – on omad meetodid. Bioinformaatiline andmetöötlus areneb samuti kiiresti, kasutusele tulevad üha kiiremad ja efektiivsemad arvutusprogrammid ja algoritmid. Nende abil saab elurikkuse kohta üha kiiremaid ja täpsemaid tulemusi.

Nii et edu seeneteaduses eeldab häid IT-oskusi.

Piisab, kui töörühmas on keegi, kes seda ala hästi valdab. Ise ei suuda ju kunagi kõiki meetodeid hästi hallata, sest siin on ju juttu paljudest eri valdkondadest – seente taksonoomia, ökoloogia ja füsioloogia alastest teadmistest kuni molekulaarsete uurimismeetodite teoreetilise ja praktilise kasutamise, andmebaaside haldamise, bioinformaatiliste ja statistiliste andmetöötlusmeetodite, hea inglise keele oskuse ja teadusartiklite koostamiseni välja.

Kas sinu töörühmas on kõik need kvaliteedid olemas?

Loomulikult, sest kõik need loetletud oskused ongi ühe eduka töörühma alustalad. Siin (Tartus Ravila tänaval Chemicumi hoones asuvas mükoloogia õppetoolis – U. K.) tehtav seeneteadus on absoluutne maailma tipptase. Seente määramisel, andmebaasidesse lisamisel ja elurikkuse uurimisel oleme meie esirinnas. Seente füsioloogia, geneetika ja ensümoloogiaga me lihtsalt ei tegele.

1 Ektomükoriisa on seenjuure tüüp, mille puhul levivad hüüfid peremeestaime juurerakkude vahel, nende sisemusse tungimata. Ektomükoriisa on nähtav palja silmaga. Selle teeb võimalikuks taimejuurt kattev seenmantel. Enamik kandseente hulka kuuluvaid söögiseeni, mis moodustavad jala ja kübaraga viljakehi, nagu pilvikud, riisikad, puravikud ja kukeseened, moodustavad mükoriisa puudega.

Arbuskulaarne mükoriisa on kõige levinum mükoriisa tüüp, mis moodustub peremeestaimede ja obligatoorselt sümbiontsete ehk selliste seente vahel, mis ilma taimejuureta hukkuksid. Arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened kuuluvad kõik hõimkonda krohmseened (Glomeromycota). On väga tõenäoline, et nende seente päritolu ulatub 1000 miljoni aasta taha.

Loe lähemalt erinevate mükoriisa tüüpida kohta Wikipediast.

2 Liigihüpoteesid viitavad juhtudele, kus liike ei suudeta täpselt piiritleda, mis on probleemiks molekulaarsel määramisel põhinevates töödes; teadlased on kokku leppinud, et teatud seenerühmades võib taksoneid liikideks jagada erinevate DNA järjestuste sarnasuse läviväärtuste põhjal.

3 Matrix Assisted Laser Desorption/Ionization, s.o maatriksainega vahendatud ioniseerival kiirgusel (laseril) põhinev desorptsioon-ioniseerimine.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Väike-kärbsenäpp kärbseid näppamas
    17:56

    Mai keskpaigas saabuvad meile Kagu-Aasiast väike-kärbsenäpid. Nii nagu nimigi ütleb, on nad meie kärbsenäppidest väiksemad. „Osooni“ toimetaja Karl Adami kirjeldab oma kohtumisi nende väikeste kärbseid näppavate lindudega.

  • foto
    "Osoon" uuris lähemalt aasta looma
    17:44

    Kuid meie aasta loom pole mitte lihtsalt huvitav modell loodusfotograafidele vaid ka jahiloom, mis tähendab seda, et küllap teavad just jahimehed kõige paremini, kuidas metskitsel läheb.

  • foto
    Hüljes leiab vurrudega üles ka peitu pugenud kala
    08:55

    Hüljes leiab lestakala üles ka siis, kui see poeb liiva alla peitu. Nüüd on saksa teadlased avastanud, et ta teeb seda oma tundlike vurrude abil, tundes imeõrnade veekeeriste järgi ära, kuidas lest liiva all lõpuseid liigutab.

  • foto
    Tee tutvust: verd imev obama ja "Trumpi soenguga" koiliblikas
    20.01

    Reedel ametist lahkuv Barack Obama on vähemalt tema järgi nimetatud liikide arvu järgi teadlaste hulgas populaarseim USA president. Mehe nime kannab üks seeneliik ja kaheksa loomaliiki. Donald Trump saab aga juba enne ametisse asumist kirjutada enda arvele kaks liiki.

  • foto
    Enamikku primaate ähvardab väljasuremisoht
    20.01

    Inimese suurim suguselts loomariigis on suures hädaohus. Suure rahvusvahelise ülevaateuuringu andmetel ähvardab väljasuremine tervelt 60 protsenti kõigist esikloomaliste ehk primaatide seltsi kuuluvatest liikidest, kolmel neljandikul primaadiliikidest väheneb aga arvukus.

  • foto
    Namiibia nõiaringide saladus hakkab lahenema
    19.01

    Namiibia kõrbe täpistavad korrapäraste ''nõiaringide'' päritolu on pannud inimesi kukalt kratsima juba sajandeid. Kuigi nüüdseks on selge, et nende taga pole taevased jumalad või maa-alused draakonid, kogub nende olemuse üle peetav teaduslik debatt alles hoogu. Uus uurimus vihjab, et oma tõetera võib olla sees mõlema peamise leeri poolt pakutaval selgitusel.

  • foto
    Keeruka elu juured võivad peituda asgardite seas
    18.01

    Rootsi mikrobioloogide juhitud teadlasrühm on leidnud terve rea päristuumsetele sarnanevaid ürge. Skandinaavia jumalate järgi nimetatud arhedes võib peituda võti, kuidas arenesid suhteliselt lihtsa ehitusega mikroobidest taimed, loomad ja lõpuks ka inimesed.

  • foto
    Tiigrid saaks Kesk-Aasiasse tagasi tuua
    18.01

    Ka Kesk-Aasias elas kunagi tiigreid. Nüüd väidab rühm teadlasi olevat täiesti mõeldava, et kunagi võiks seal jälle tiigreid elada.

  • foto
    Talv võib olla rasvatihase geneetilise materjali segisti
    17.01

    Väljanägemiselt on kõik Euroopas elutsevad rasvatihased väga sarnased, kuid kas sarnane on ka isendite geneetiline taust?

  • foto
    Mis häält teeb mets-lehelind?
    16.01

    "Osooni" toimetaja Karl Adami näitab ja kirjeldab oma kohtumisi metsades siristava mets-lehelinnuga.

  • foto
    "Osoon": milleks on tarvis säilitada muuseumis putukaid või luid?
    16.01

    „Osoon“ käis Tartu loodusmuuseumi tagatubades ja vaatas aastakümnete jooksul bioloogide kogutud putukaid, loomi ja taimi. Aga kui kõik seesugune info on tänapäeval digitaalselt olemas, siis miks seda kõike veel muuseumikogudes hoida?

  • foto
    Reportaaž Peeter Suure merekindluse katakombide liblikatest
    16.01

    Peeter Suure nimelise merekindluse käikude süsteem rajati 20. sajandi alguses. Sellest on Laagris säilinud umbes kolm kilomeetrit, mis on looduskaitse all. Inimesed on selle koha hüljanud, kuid siin liblikad on selle võtnud kasutusele talvitumiseks. „Osoon“ uuris, millised liblikaliigid katakombides talvituvad ja kui sügavale nad on läinud.

  • foto
    Teadlased äratasid nupuvajutusega hiirtes tapjainstinkti
    15.01

    Ühel hetkel jagab hall hiireke rahulikult puuri võrreldavalt stoilise kilgiga. Teisel hetkel rebib ta putukal ilma pikemalt mõtlemata pea otsast. Ainult sellepärast, et laborant pani ühe nupuvajutusega tehislikult tööle käputäie looma ajurakke. Rühm teadlasi on jälile saanud neuronivõrgustikele, mis vastutavad hiirte ajus jahipidamisinstinkti eest.

  • foto
    Araabia kohvipuu genoom sai järjestatud
    14.01

    Enam kui 70 protsenti maailmas joodavast kohvist on jahvatatud araabia kohvipuu, Coffea arabica, ubadest. Nüüd on ameerika teadlased välja selgitanud selle kohvipuuliigi täieliku geenijärjestuse.

  • foto
    Haapsalus saab näitusel näha 40 liiki okaspuude käbisid
    13.01

    Haapsalu raamatukogus avati näitus, kus on väljas 40 liiki okaspuu käbid kogu maailmas.

  • foto
    100 sekundi video: mis on ookeanide hapestumine?
    13.01

    Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadur Georg Martin selgitab, mis on Läänemerd ähvardav uus hädaoht ehk merevee hapestumine, mida seni peeti peamiselt maailmamerede probleemiks.

  • foto
    Kukeseen kuulutati aasta seeneks
    10.01

    Lisaks aasta loomale ja linnule on alates esmaspäevast Eestil ka aasta seen. Eesti mükoloogiaühingu välja antav tiitel kuulub sedapuhku kukeseenele.

  • foto
    "Osoon" esitleb: kääksuva häälega pikaealised mardikad
    09.01

    Suvisel ajal võib niitudel, metsades ja suisa koduaedades kohata sadu erinevaid liike putukaid. Peale kõrvaharkide ja lepatriinude jäävad silma pikkade tundlatega putukad – siklased, keda Eestis on üle 100 liigi. “Osoon” tutvustab neid ebamaise välimuse ja häälega mardiklasi lähemalt.

  • foto
    Maanteeamet palus teadlaste abi põtrade liikumise jälgimiseks
    09.01

    Tallinna-Tartu maantee Kose ja Mäo vaheline lõik ehitatakse 4-realiseks. Selle jaoks on aga oluline teada, kus ja kuidas liiguvad nendel aladel loomad. Nii paluski maanteeamet kümne põdra jälgimiseks abi Tartu ülikooli zooloogidelt.

  • foto
    Saurusemunad haudusid kaua
    04.01

    Dinosaurused munesid. Kuid kui kaua nende munad pärast munemist haudusid, kuni neist väikesed saurusehakatised välja koorusid? Tuleb välja, et üsnagi kaua.

  • foto
    Linnastumine röövib inimkonnalt viljakat põllumaad  
    03.01

    Linnad neelavad maad. Aina hoogsama linnastumise tulemusel kaob maailmas 2030. aastaks 300 000 ruutkilomeetrit viljakandvat pinda. Teadlaste prognoosi kohaselt kaovad sealjuures just need maatükid, mis on ülemaailmsest keskmisest kaks korda viljakamad. Sellise arengu all kannatavad kiiresti kasvavad Aasia ja Aafrika piirkonad.

  • foto
    Galerii: mida teha Eesti metallidega?
    03.01

    Kui me räägime tavapärastest Eesti maavaradest, siis ikka mõeldakse kas põlevkivi, turvast, liiva, kruusa või karbonaatseid kivimeid. Mõned julgevad mainida fosforiitigi, aga metallidest tavaliselt juttu ei tehta, kirjutab Tartu ülikooli geoloogia osakonna külalisprofessor Alvar Soesoo. Soesoo töötab ka ülikooli maapõueressursside arenduskeskuses MAREK.

  • foto
    Sipelgas oskab õiget tööriista valida
    02.01

    Tundub, et mõned sipelgad on veel targemad, kui me seni arvasime.

  • foto
    Rasvatihane – generalist või hoopis spetsialist?
    29.12

    Liike võib ökoloogiliselt jagada spetsialistideks ja generalistideks. Kui spetsialistid on kohastunud kindlate keskkonnatingimustega ning kiirete muutuste toimudes võib neil liikidel raskeks minna, siis generalistid suudavad toime tulla väga mitmesugustes oludes – nii linnas kui ka maal, soojas ja külmas, metsas ning lagedamal alal.

  • foto
    Kompetentsikeskus muudab ka marjakestad väärtuslikuks kaubaks
    2016

    Eesti toidusektori jätkusuutlikkuse tagamisel on võtmeroll kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordi suurendamisel. Üks võimalus selleks on arendada koostöös teadlastega funktsionaalseid tervisetooteid.

  • foto
    Teadlased: Napoli lähistel asuv supervulkaan hakkab üles ärkama
    2016

    Itaalia ja Prantsusmaa teadlased avalikustasid teisipäeval oma pikaaegse uuringu tulemused, mille kohaselt on Napoli linna lähistel asuv kaldeera taas üles ärkamas ning lähenemas kriitilisele survepunktile, mis omakorda võib tuua kaasa aktiivse supervulkaani.

  • foto
    Šimpansite abivalmidus võib taanduda omakasupüüdlikkusele
    2016

    Inimeste lähisugulastest šimpansid ilmutavad samasuguses olukorras võrreldavat soovi oma liigikaaslastele kahju teha ja neid aidata. Tulemused vihjavad, et prosotsiaalne käitumine ja soov teiste heaolu parandada on midagi inimestele ainuomast.

  • foto
    Inimeste peeniseluule andis viimase hoobi monogaamia  
    2016

    Paaritumise ja oma geenide levitamise edukust kasvatava luukese kadumiseni viis inimeste puhul lisaks keskmisest lühemale suguühtele kalduvus monogaamiale, leiavad Londoni ülikooli kolledži teadlased.

  • foto
    Ibeeria ilvese genoomijärjestus aitab haruldust kaitsta
    2016

    Hispaania teadlased on ära järjestanud ibeeria ilvese, ühe maailma kõige ohustatuma kaslase genoomi. Selgus, et nagu kardetigi, on selle looma genoom ülimalt vaesunud. Liigisisene geneetiline mitmekesisus on ibeeria ilvesel isegi väiksem kui teistel ohustatud liikidel nagu kukkurkurat või tuttiibis.

  • foto
    Tartu ülikooli teadlased avastasid taimede süsihappegaasi tajumise alustalad
    2016

    Piisava valguse ja vee olemasolul suudavad taimed toota atmosfääri süsihappegaasist orgaanilist ainet. See on kogu loomse elu alus maal. Samas teatakse veel suhteliselt vähe sellest, kuidas süsihappegaas taimede veekasutust ja kasvu mõjutab. Selles on aidanud olulist selgust luua Tartu ülikooli teadlased. Uued teadmised aitavad kaasa teadmistepõhise põllumajanduse arengule ja võimaldavad aretada vettsäästvaid toidutaimi, mis on saagikad ka kõrge süsihappegaasi tasemega keskkonnas.