Kunstlik valik paneb ööliblikad valgust pelgama
Antropotseeni karmi käe mõjul toimuv kunstlik valik on võibolla sedavõrd karm, et osa ööliblikatest on suhteliselt lühikese aja vältel hakanud vältima tehislikke valgusallikaid, näitab šveitsi zooloogide uurimus.
Igaüks teab, et öövarjus lendavad putukad armastavad koonduda heledalt säravate inimeste poolt üles seatud tehispäikese ümber. Ent nagu ikka, võib suur armastus lõppeda mõnikord ka surmaga. Olgu selle põhjuseks hõõglambi enda kõrvetav kuumus või selle lähistel luurava kiskja hambad ja küünised.
Florian Altermatt ja Dieter Ebert Baseli ülikoolist märgivad nüüd ajakirjas Biology Letters ilmunud töös, et vähemalt mõnede ööliblikate liikide puhul võib kunstliku valiku tõttu putukate valguslembus aeglaselt kaduda.
Paar püüdis tuhandeidYponomeutidae ehk võrgendikoilaste sugukonda kuuluvate ööliblikate vastseid nii suhteliselt pimedatest küladest kui ka valgusereostuse poolest silmapaistvatest Šveitsi suurlinnadest, lasid neil seejärel täiskasvanuks saadavad ja uurisid seejärel nende reaktsiooni tehislikule valgusallikale. Altermatt ja Ebert leidsid, et suurlinnades kasvanud esivanematega öölased kaldusid eredast valgusest küllastunud ruumipiirkondi vältima. Riigi pimedamatest piirkondadest pärit liblikad veetsid aga rohkem aega just valguse käes.
Zooloogid nendivad, et linnaliblikate kohastumusel on oma hind, kuna vähendab nende liikuvust ning selle kaudu ka elumust ja saadavate järeltulijate arvu. Viimane omakorda võib jätta aga jälje ökosüsteemile laiemalt. Korraga väheneb nii tolmeldajate kui ka putuktoiduliste loomade saagi arvukus
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa