Loomade eestkoste organisatsioon seadis kahtluse alla maaülikooli karusloomakasvatuse aruande
Täna esitleti riigikogu maaelukomisjonis karusloomakasvatuse lõpparuannet, mille on koostanud Eesti maaülikool. Loomade eestkoste organisatsioon Loomus leiab, et karusloomakasvatuse mõjuanalüüs ei ole erapooletu.
Põhjusena toob Loomus välja, et uuringust jääb kallutatud mulje, sest selle on teinud Maaülikool, kus muuhulgas õpetatakse ka karusloomakasvatust. Samuti leiab Loomuse juhataja Kadri Taperson, et kallutatuseks võib nimetada sedagi, et uuringu koostajate hulka kuulub ainsa asjatundjana väljastpoolt Maaülikooli ka Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liige.
ERR Novaator uuris maaülikooli lõpparuannet lähemalt ja võrdles seda loomade eestkosteorganisatsiooni soovitatud uuringutega. Selgus, et Eestis tehtud raporti puhul on tegu teaduslikku meetodit rakendava uuringuga, mille osas võib kriitika alla seada ühe rakendatud meetodi vastajate arvu vähesuse. Loomakaitseorganisatsioonide raportid aga püüavad näida teadusraportitena ehkki puudub teadusliku meetodi lähenemine.
Vaidlus eetiliste lähtekohtade ümber
Loomade eestkostjate arvates on küsitavad eetika ja loomade heaolu peatükid. „Eetika peatüki keskmes on väide, et seni kuni pole keelustatud teisi loomakasvatussüsteeme, pole põhjust keelustada ka karusloomakasvatust.“
Maaülikooli raportis tuuakse välja, et „Loomaõiguste eetika tugineb seisukohale, et loomadel on väärtus, mis on suurem kui nende toodangule omistatav väärtus.“ Sellel lähenemisel on kaks äärmust. Üks äärmus leiab, et loomadel peaksid olema samad õigused mis inimestel: õigus elule ja õigus mitte olla vangistuses.
Raporti autorid märgivad selle kohta: „Ja seda äärmuslikku seisukohta ei pruugiks arvesse võtta, sest kõik, kes seda seisukohta jagavad, seisavad vastu nii karusloomakasvatusele kui üldse igasugusele loomakasvatusele – piimakarjakasvatusele, seakasvatusele, samuti loomade kasutamisele meelahutuses ning meditsiinilistes või muudes teaduslikes katsetes, ja isegi lemmikloomade pidamisele.“
Loomaõiguste eetika skaala teise otsa seisukohast võib pidada loomapidamist vastuvõetavaks, kui loomi koheldakse austusega ja neile ei tehta asjatult kahju. Kuid selle leebema seisukoha puhul on küsimus, kas karusloomi saab pidada viisil, mis austab neid kui indiviide, mis austab neid kõrgemalt kui nende väärtust karusnaha allikana? „Meie arvates sõltub see täielikult loomapidaja suhtumisest,“ leitakse raportis.
Eesti konteksti kohta toovad raporti autorid välja, et Eesti karusloomafarme külastades täheldasid nad farmipidajate austust ja hindamist oma loomade vastu ning seda enam kui lihtsalt nende naha väärtust silmas pidades.
Loomaõiguste eest seisev Kadri Taperson toob omalt poolt välja, et karusloomafarmide keeldude üle arutletakse pea kõigis Euroopa liikmesriikides. „Mitte üheski neist ei ole keelustatud teisi loomakasvatussüsteeme,” selgitas Taperson.
See oli reaktsiooniks raporti eetikapeatüki autori Eesti maaülikooli loomade heaolu professori David Arney isiklikule hinnangule. Nimelt tõi Arney välja, et on nii tudengeid, võhikuid kui selle ala filosoofe kuulnud väljendamas seisukohta, nagu oleks karusloomakasvatus ebavajalik, sest sellest saadav kasu on ebaoluline – meil ei ole karusnahka vaja, et ellu jääda.
„Kuid see väide on tegelikult petlik. Samamoodi ei ole meil ellujäämiseks vaja mune, piima, sealiha, nahka ega villa. Kindlasti on võimalik õigustada väidet, et karusloomapidamisest saadav majanduslik kasu kaalub üles loomade kannatused, samamoodi nagu saab õigustada broileri- ja piimakarjakasvatuse majanduslikku kasu,“ argumenteeris Arney. „Minu arvates on selle seisukoha puhul oluline kaaluda, kuidas karusloomade heaolu parandada ja nende kannatusi minimeerida, nautides siiski nende toodangust saadavat kasu.“
Raporti koostajad jäävad eetikapeatükis seisukohale, et karusloomakasvatust ei saa ühegi käsitletud eetikaseisukohta alusel pidada enam taunitavaks kui muid olemasolevaid loomakasvatussüsteeme, mistõttu leiame, et ei ole eetilist alust keelustada üksnes karusloomakasvatus.
Uuringu tegelik eesmärk: kaardistada majanduslik olukord
Tegelikult oli maaeluministeeriumi tellitud raporti eesmärk aga selgitada välja karusloomakasvatuse sektori majanduslik olukord aastatel 2000–2014. Uuringu aluseks olnud andmed koguti äriregistrist (ettevõtjana registreeritud karusloomakasvatajad seisuga 1. oktoober 2015), majandusliku jätkusuutlikkuse hinnangu saamiseks saadeti karusloomakasvatuse ettevõtetele küsimustikud (kokku 69 tegutsevale või tegevuse lõpetanud ettevõttele saadetud küsimustikule vastas 16).
Hinnadünaamika kohta andmete kogumiseks võeti ühendust Saga Furs OY ja Kopenhagen Fur oksjonikeskustega, et saada oksjonikeskuste andmebaasidest andmed müüdud mingi-, rebase- ja kährikunahkade arvu, karusnahkade hinna ja nahku müünud farmide arvu kohta ajavahemikul 2000–2015.
Eestis kasvatatud karusloomade karusnahad realiseeritakse kahel suurel oksjonil kas Helsingi lähistel, Vantaas asuvas Saga Furs OY või Taanis Kopenhagen Fur oksjonitel.
Raporti autorite hinnangul võib Eestis toodetud rebasenahkade madalam hind olla tingitud eelkõige Eesti tootja (tootjate) tagasihoidlikumast võimekusest teha investeeringuid uute tõuloomade ostmiseks, kelle nahad antud hetkel on suuremas nõudluses, kuid samas ei saa välistada ka teisi ülaltoodud nahkade hinda mõjutavaid tegureid.
Ajavahemikul 2005.–2010. saatsid Eesti karusloomakasvatajad Kopenhagen Fur oksjonile aastate lõikes nahku 42–78 erinevast farmist. 2005. aastal saadeti keskmiselt 4387 nahka, neli aastat hiljem 7466 nahka. Ajavahemikul 2005–2015 on tšintšiljafarmide arv Eestis varieerunud minimaalselt 42st 78ni. Keskmiselt müüdi Eestis ühe tšintšiljafarmi kohta 109 nahka.
Raportis tuuakse välja, et aastate lõikes (2005–2015) on täheldatav realiseeritud nahkade arvu tõus keskmiselt ühe farmi kohta ehk keskmiselt müüakse farmide kohta järjest rohkem nahku. Nii müüdi keskmiselt ühe farmi kohta 78 nahka 2005. aastal ja juba kuni 125 nahka 2015. aastal ja seega kasv sellel perioodil oli ligikaudu 60%.
Tulemuslikkuse näitajate poolest on karusloomakasvatajad perioodil 2010–2014 kõrge kasumlikkusega ja ületavad taime- ja loomakasvatuse valdkonna ettevõtjate tulemusi.
Siiski peegeldub karusnahkade tootmisel kõrge riskitase tänu kiiresti muutuvatele toornahkade oksjonihindadele, mille tõttu 2014. aasta tulemused olid negatiivsed.
Uuringud ja „teadusuuringud“
Loomaõiguslased seavad kahtluse alla sellegi, et maaülikooli raportis välja toodud fakt, mille kohaselt tegi veterinaar- ja toiduamet 2012. ja 2013. aastal rebasefarmides paar [uuringu raportis tuuakse välja 5 juhtumit – toim.] loomade heaolul põhinevat ettekirjutust, ei saa vastata tõele. Selle argumendiks tuuakse välja 2013. aastal „Pealtnägijas“ ilmunud lugu. Selles näidati anonüümsete loomaõiguslaste filmitud kaadreid, mis väidetavalt pärinesid Karjaküla karusloomakasvatusest.
Loomaõiguslased toovad välja ka selle, et maaülikooli aruandes ei viidata kahele uuringule, mille on koostanud 40 loomakaitseorganisatsiooni ühendav organisatsioon Fur Free Alliance.
Esimene neist raportitest käsitleb karusloomade pidamist Euroopa farmides, teine karusloomade pidamist Põhjamaades. Mõlemas kirjeldatakse organisatsioone, mis raporti on koostanud, antakse ülevaade karusloomafarmides vastavalt Euroopas ja Põhjamaades. Raportid on illustreeritud karusloomafarmides elavate loomade piltidega.
Mõlema raporti puhul on tegu ülevaateraportiga, milles esitatud andmed on kogutud teistest analüüsidest, raportitest, artiklitest või organisatsioonide kodulehtedelt. Esimene raport püüab juba avalahel toonitada, et tegu on teadusliku raportiga (scientific report), ehkki originaaluuringuid pole tehtud selle ega ka teise raporti koostamisel, mistõttu puudub ka empiirilise materjali kogumise või uurimise metoodika. Oma seisukohtade mõjusamaks muutmiseks on välja toodud tsitaate veterinaarametitelt ning tsitaadid on esitatud ilma laiema kontekstita, milles nad algselt öeldud on.
Mõlemad raportid jõuavad samale järeldusele, mille võtab kokku ka loomade eestkoste organisatsioon Loomus juhataja Kadri Taperson: „Jõutakse järeldusele, et ainuke lahendus farmides esinevatele probleemidele on nende sulgemine.“