Antropoloogid dešifreerisid gibonite sosinaid
Gibonite suhtlust uurinud töörühm on omistanud tähenduse enam kui 450le loomade poolt kuuldavale toodud sosinale. Analüüsi kohaselt vastavad erinevad häälitsused erinevatele sündmustele ja kiskjatele. Leid võib anda aimu inimkõne evolutsioonist.
Ahviliiki on regulaarselt uuritud juba 1940. aastatest saadik. Loomade suhtluses võib eelistada kahte erinevat tüüpi häälitsusi – meloodilisemaid ja valjemaid laululikke hüüdeid ning vaiksemaid nüansirikkamaid pehmemaid sosinaid. Kahinate valjus on aga niivõrd madal, et need on inimkõrvale peaaegu kuuldamatud, mis on muutnud nende jäädvustamise ja analüüsimise keerukaks.
Esinduslikku helibaasi loomiseks jälgis Durhami ülikooli antropoloog Emily Clarke kolleegidega Tais nelja kuu vältel 25 gibonit, keskmiselt viis tundi päevas. Kokku õnnestus kaasaegse helisalvestustehnika abil jäädvustada 462 sosinat. Iga häälitsuse salvestamise ajal märgiti üles ka kontekst, mille puhul häälitsus kuuldavale toodi. Salvestuste analüüsimisel grupeeriti sosinad helisageduse, nende pikkuse ja konteksti alusel erinevatesse kategooriatesse.
Clarke märkas peagi, et sosinaid ei saa jagada vaid üldisematesse kategooriatesse nagu toidu otsimisel, paaritumisel või kiska märkamisel kuuldavale toodud helideks. Sosinate tähendust sai muuta veelgi kitsamaks. Näiteks erinesid röövlindude märkamisel kuuldavale toodud hüüded püütonite ja leopardite nägemise ajal lindistatud helidest. Tiigrite ja leopardite märkamist tähistavad sosinad näisid olevat aga sarnased. Töörühm ei välista samas, et sosinad olid siiski erinevad, vaid lihtsalt liiga sarnased, et inimesed vahet märgata suudaks.
Isas- ja emasloomade poolt sarnastes olukordades kuuldavale toodud häälitsuste struktuur oli üldjoontes samasugune. Ainsa suurema vahena oli emasloomade sosinate sagedus madalam. Samuti pani töörühm tähele, et isasloomad suhtlesid naabreid kohates nendega aktiivselt. Emasloomad jäid aga tihti passiiveks ja suhtlusest eemale.
Clarke loodab kolleegidega, et töö aitab paremini mõista inimkõne evolutsiooni. Näiteks vihjavad tulemused, et tähendusrikkaks suhtluseks on vajalik võime tuua kuuldavale kontekstipõhiseid helisid. Gibonite sosinates täheldatavad helilised variatsioonid sarnanevad selle poolest šimpansite hüüatustele ja paavianite röhatustele. Töörühm nendib, et hetkel on võimatu öelda, kas taoliste helide eesmärk on liigikaaslasi nähtust teavitada või pelgalt nende käitumist mõjutada. Clarke märgib samas kolleegidega, et üks ei välista teist.
Igal juhul viitab kontekstipõhiste hüüatuste lai levik, et neid suutis tõenäoliselt kuuldavale tuua juba inimeste ja teiste nüüdisaegsete primaatide ühine esivanem.
Uurimus ilmus ajakirjas BMC Biology.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa