TÜ doktorant tõi Lõuna-Ameerika vihmametsast kaasa haruldaselt suure mardika
Lõuna-Ameerika kirdeosas Prantsuse Guajaana vihmamets on putukahuviliste üks lemmikkoht. Teiste hulgas elavad seal maailma ühed suurimad mardikad. Jaanuari lõpus meelitas ühe sealse ligi 16sentimeetrise titaansiku valguspüünise juurde ka Tartu ülikooli zooloogia doktorant Andro Truuverk.
“Oma mõõtmete poolest kuulub see kindlasti harulduste hulka,” tutvustas Truuverk saaki. Kuigi titaansikud võivad kasvada pea 17sentimeetisteks, ei ületa enamike pikkus 14 sentimeetritki.
Selle varjatud eluviisiga mardika lennuperiood algab detsembri lõpul ning lõpeb veebruaris. Sel ajal on Truuverk Guajaanas viibinud kolmel korral ning näinud kokku ligi 80 hiidmardikat. “Selle aasta alguses kohatud isend on seni nähtutest kindlasti suurim,” lausus ta.
Sikud satuvad valguspüügi vahetusse lähedusesse väga harva. Ent kui nad mingil põhjusel seda teevad, maanduvad nad tavaliselt just sinna, kus jookseb püünisest tekkiva valguse ja pimeduse piir. Seejärel passivad nad veidi aega uimaselt ringi vaadates või vudivad kiirelt metsa poole.
Kui sikupüüdjal veab, võib ta hiidmardikat ka lendamas kuulda. Mõnikord ka näha. Ent tema püüdjal tuleb kärarikkas vihmametsa öös tublist kõrvu teritada ning otsida mütaka sarnast heli, mis tihti siku õhust maapinnale saabumise reedab.
Õiget matsu Truuverk jaanuaris enne suure mardika leidmist enda sõnul ei kuulnudki. “Olin mõned tunnid lambivalgel püünise ees istunud ja jube igav hakkas. Mingil põhjusel otsustasin ka seda heli kontrollima minna.” Lähenedes kohale, kust entomoloogi arvates kahtlane heli tulnud oli, kostus tema kõrvu juba lootustandev krabin. Sikk jooksis mööda maapinnal olevaid kuivanud lehti metsa poole. Seda nähes oli putukateadlasele selge, et tegu on keskmisest suurema loomaga. Kui suurega täpselt, ilmes alles hommikul teda üle mõõtes.
Selle ekstreemmõõtmetes isendi oleksid putukakollektsionäärid valmis endale soetama ilmselt umbes 1000 euro eest. Kollektsionäärid hindavad just ekstreemmõõtmetes isendeid ja võiksid sama summa välja käia ka kaheksa sentimeetri pikkuse kääbusisase eest, teab Truuverk. Ent enda püütud hiiglasega entomoloog raha tegema ei hakka. Tema leid täiendab tulevikus mõne muuseumi fondi, milleks võib olla näiteks Tartu ülikooli loodusmuuseum.
Ööliblikate valguspüük Prantsuse Guajaana vihmametsas. (Foto: Andro Truuverk)
Mardika varjatud elu
Entomoloogid on praeguseks kirjeldanud umbes miljon liiki putukaid, kellest valdav enamus elab troopilistes regioonides. Pisemad neist on vähem kui millimeetri pikkused munakireslased (Mymaridae), maailma suurimad aga titaansikud (Titanus giganteus).
Lõviosa titaansikkudest koguvad putukateadlased uurimiseks välitöödel valguspüünisega. Ent valgus meelitab kohale ainult isased. Kõik seni tabatud emased titaansikud on leitud juhuslike metsaretkede käigus. Ühtegi Titanus giganteuse vastet pole kellelgi veel leida õnnestunud. Sellepärast ei ole vaatamata silmatorkavale suurusele selle liigi eluviisi kohta suudetud seni kuigi palju teada saada.
Tõenäoliselt kaevandavad nad mõne kohaliku puu okstes, tüvedes või juurtes nagu valdav enamus siklastest. “Siklaste vastsed on reeglina valmikutest umbes kolmandiku võrra pikemad ning titaansiku vastsed peaksid seega olema tõelised hiiglased,” rääkis Andro Truuverk.
Suuruse saladus
Ilmselt ei ole Tartu ülikooli putukateadlased need, kes esimese titaansiku vastse leiavad. Ent on tõenäoline, et just nemad oskavad peagi vastata küsimusele: miks on titaansikud just nii suured nagu nad on?
Nimelt uurivad Tartu ülikooli zooloogia osakonna entomoloogia õppetooli teadlased ja kraadiõppurid igapäevaselt putukate ökoloogiat nii looduskaitselises kui ka evolutsioonilises kontekstis. Viimati mainitud suunal on üheks keskseks küsimuseks just putukate kehasuuruse evolutsiooni mõistmine.
“Evolutsiooni mõistmisel on vaja kõigepealt teada uuritavate liikide sugulussuhteid peegeldavat fülogeneesipuud. Putukate põlvnemise ehk nende sugupuu uurimisega ma tegelengi,” sõnas Truuverk. Näiteks doktoritööga selgitab ta rühma ööliblikate, täpsemalt vaksiklaste sugukonda kuuluvate erinevate liblikaliikide vahelisi fülogeneetilisi suhteid ehk põlvnemist.
“Tõenäoseima evolutsioonipuu leiame keeruliste arvutiprogrammide abil, kasutades selleks nii morfoloogilisi kui ka molekulaarseid tunnuseid – mitmete geenide DNA järjestusi. DNA proovid võtame kindlasti ka sellelt džunglist kohale toodud titaansikust,” rääkis entomoloog. Evolutsiooni- ehk fülogeneesipuu peegeldab meie arusaama evolutsiooni kulgemise teest kauges minevikus ja on samas ka kaasaegse süstemaatika alus.
Video: “Terevisioonis” käis külas TÜ zooloogia doktorant Andro Truuverk, kes näitas enda kinni püütud titaansikku, mis on teadavaolevalt Eesti suurim.