Taimelehtede liikumise saladus võib peituda tõusudes ja mõõnades
Puudub ühtne mõiste, kuidas taimi defineerida. Varasematest kooliõpikutest võib leida iseloomustusi, mille kohaselt taimed on organismid, mis ei liigu. See ei vasta aga päriselt tõele.
Taimed liiguvad. Mõelge kas või näiteks päevalilledele või võililledele, mis päeval avavad ja öösel sulevad oma õied. On ka taimi, millel tõusevad ja langevad lehed. Seega ei saa taimede defineerimisel lähtuda iseloomustusest, et tegu on organismidega, mis ei liigu.
Just seda fakti toetab ka Peter W Barlow hiljutine Bristoli ülikooli juures tehtud uuring. Seni on lehtede üles-alla liikumist seostatud valguse hulgaga. Mõne taime lehed liiguvad aga ka öösel pimedas, mis pani Barlow’d otsima lehtede liikumise põhjustajana muud ajendit kui valgus.
Barlow analüüsis oataimede kohta kogutud pikaajalisi andmeid, mida kogutud alates 1920. aastatest. Ta uuris muu hulgas, kas taimede liikumisel võib olla mingi seos Kuu gravitatsioonilise mõjuga maale ehk lihtsalt öeldes tõusude ja mõõnade tsükliga.
Selgus, et nõrk seos taimede liikumise ning tõusude ja mõõnadega tõepoolest oli. Seos oli olemas, kuid nagu öeldud nõrk ning seda tunnistab ka Barlow ajakirjas Annals of Botany ilmunud artiklis.
Väiteid kuu mõjust taimedele on seni mõned teadlased pidanud naeruväärseks. Samas on olnud taimede endogeense ehk sisetekkelise liikumise kohta ka teisi päris üllatavaid põhjendusi.
Näiteks 18. sajandi rootsi zooloog Carl von Linnaeus oli veendunud, et taimede liikumine on seotud nende “une” ja “ärkveloleku” perioodidega, mis toetas arusaama, et taimedel on sisemine kell, mille järgi on võimalik täpset aega öelda isegi pilvise ilma korral.
Kui Peter W Barlow uurimus teistegi kordusanalüüsidega teaduslikku tuge leiab, võib oletada, et mingi mõju Kuul taimedele on ning aastasadade pärast ei tundugi see väide nii naeruväärne.
Toimetaja: Priit Ennet, Marju Himma