Lutikate pealetungi hoogustab paksem kaitserüü
Möödunud sajandil vähemalt arenenud riikides unustusse vajunud lutikad on asunud taas viimasel kahel kümnendil kunagisi valdusi hõivama. Värske töö näitab, et putukate kasvanud resistentsuse putukamürkide suhtes saab vähemalt osaliselt kirjutada paksema väliskesta ehk kutiikula arvele.
Kuigi teadlased olid teiste putukaliikide puhul varemgi täheldanud, et kutiikula keskmine paksus hakkab putukamürkide kasutamisel kasvama, polnud olnud seni alust arvata, et paksenemisega kaasneb automaatselt suurem vastupanuvõime.
Teadmuslünga täitmiseks mürgitas Sydney ülikooli putukateadlane David Lilly kolleegidega süstemaatiliselt nii kodudest kui ka loodusest kogutud lutikaid, uuris neid pärast hukkumist elektronmikroskoobi all ja määras nende väliskesta paksuse. Samuti kaasati valimisse lutikad, keda oli kasvatatud laboris pea pool sajandit ning kes olid püretroididena tuntud putukamürkide suhtes sama vastuvõtlikud kui 1960. aastatel.
Välja koorus selge seos – mida paksem oli kutiikula, seda rohkem kulus putukate hukkamiseks aega ja mürki. Keskmiselt oli püretroidide suhtes vastuvõtlike putukate väliskest nende tänapäeval elavate mürgi suhtes kõige tolerantsemate liigikaaslaste omast 16 protsendi võrra paksem. Nõnda pole ime, et ebameeldivatest voodikaaslastest tõhusalt vabanemiseks peab olema mürgi kontsentratsioon mitme suurusjärgu võrra suurem, kui pärast putukamürkide kasutuselevõttu.
Uurimuses tehtud tähelepanekud võivad pakkuda autorite hinnangul vihjeid uute mürkide loomiseks, mis suudavad näiteks kutiikulat paremini läbistada. Märtsis ilmunud töö kohaselt ei peitu kasvanud vastupanuvõime aga vaid paksemas kestas. Muu hulgas toodab lutikate organism varasemast rohkem ensüüme, mis aitavad lagundada putukate tõrjumiseks kasutatavaid kemikaale.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa