Maavärina ohumärke leidub ka rahuliku ajalooga paigus
Maavärinad toimuvad tavaliselt sellistes kohtades, kus on ennegi maavärinaid toimunud. Peaaegu alati asuvad sellised maavärinaohtlikud kohad suurte maakooretükkide ehk laamade kokkupuutejoonel.
Ent mõnikord tuleb ootamatult ette, et maa hakkab tugevalt värisema ka mitusada kilomeetrit teada-tuntud ohujoonest eemal. Sellised värinad olid näiteks 2008. aastal Hiinas Chengdus ja 2011. aastal Uus-Meremaal Christchurchis. Esimene magnituudiga 7,9, teine magnituudiga 6,3. Mõlemad tõid kaasa suuri purustusi ja nõudsid inimohvreid.
Tegelikult võiks enamasti ka nendest n-ö kõrvalistest kohtadest asjatundlikul vaatlemisel leida maavärinaohule viitavaid märke. Ameerika Ühendriikide Colorado ülikooli seismoloog Roger Bilham ütles Ameerika Seismoloogia Ühingu aastakonverentsil San Fransiscos, et sellisteks märkideks võivad olla näiteks kaugest minevikust pärinevad tsunamikatastroofide või maalihete jäljed.
Üks niisugune koht, kus võimas tsunamit tekitav värin võiks toimuda, on Bilhami sõnul Lõuna-Ameerikas Colombia Kariibi mere äärne rannik, kus elanikud aga ohtu tõsiselt ei võta, sest Kolumbuse-aegadest peale pole seal suurt maavärinat olnud. Ka Aasias on tema väitel palju paiku, kus hoolimata pikast värinavabast ajast on oht pikemas plaanis siiski tõenäoline.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa