Kliimamuutused varjutavad liigikao peapõhjused
Kliimamuutusi nähakse sageli nüüdisaja suurima inimkonna ja terve planeedi ees seisva väljakutsena. Liigikao põhjuseid analüüsinud ökoloogid sedastavad aga, et inimpsühholoogiale omaselt kipub kliimamuutus varjutama palju suuremaid ja planeeti juba aastakümneid kimbutanud inimtekkelisi probleeme.
''Ma saan aru, et meedia peab katma uusi ja põnevaid lugusid. See aitab lugejaskonda säilitada ja hoiab vaatajaid televiisori ees, kuid kui asi puudutab liikide kaitset, on lugu tüüpiliselt igav ja maalähedane. Enamikke liike ähvardavad asjad, mis on kestnud juba aastaid. Tegu on pikaajaliste protsessidega. Põllumajandus, üleekspluateerimine, liiga palju jahipidamist ja salaküttimist – neid on raske uudisväärtuslikuks muuta ja ma ei kadesta teid,'' mõtiskles James Watson, Queenslandi ülikooli professor ja uue analüüsi juhtivautor ERR Novaatorile antud intervjuus.
Idee kliimamuutuste laiemasse konteksti paigutamiseks sündis pärast käesoleva aasta alguses nähtud Twitteri säutsu, millele lisatud pilt kujutas austraallaste suhtelist riski surra näiteks sõja, raseduse, tapmise, vähi ja südamehaiguste tõttu. ''Mulle tundus toona veidi kummaline, et keegi polnud teinud midagi sarnast ülejäänud liikidega,'' meenutas ökoloog. Nagu kombeks, vastus oli sirgjooneline – süstemaatiliselt ja kõikehaaravalt hakati erinevate liigirühmade haavatavust hindama alles 2010. aastal.
Koos doktorikandidaadi Sean Maxwelliga ajakirjas Nature avaldatud töö toetub suures osas ülemaailmse looduskaitse liidu ohustatud liikide punasesse raamatusse kantud liikidele, mille olukorda hinnatud terve liigirühma ulatuses. Kokku haaras nende analüüs pea 8700 liiki. Tulemustest nähtub, et enamikke liike ohustavad n-ö igavad põhjused. Näiteks üleekspluateerimine mõjutab umbes 75 protsenti liikidest, enam kui 60 protsenti ohustab põllundus ning iga kolmandat linnade areng ja laienemine.
''Kui analüüsi lugeda, siis kliimamuutuse leiab alles seitsemendalt kohalt. Teisisõnu leidub küllaga ohte, mis on liikide püsima jäämise seisukohalt hoopis tähtsamad. Ajakirjandus peaks seda tõdemust veidi elegantsemalt kajastama,'' sõnas Watson. Luubi alla võetud liigirühmadest puudutab see iga viiendat liiki.
Professor möönas, et alusena võetud andmekogu pole sugugi kõikehaarav ja kõikehõlmav. Samas on see parim, mis teadlaste käsutuses oli. ''Kas see peegeldab üle kogu maailma nähtavaid mustreid? Jah, küllaltki nii! See haarab piisavalt palju ja erinevaid liike piisavalt paljudest maailma erinevatest piirkondadest,'' laiendas Watson. Päeva lõpuks polegi see tema sõnul olulised.
''Liikide kaitsmise seisukohalt polegi niivõrd tähtis teada iga liigi seisundit, vaid teada, mida on vaja teha, et neutraliseerida ohte, mis enamikke liike ähvardavad. Nagu tööst välja koorub – peamised ohud on juba aastakümneid teada, misläbi peaksime me ka väga hästi teadma, mida nende suhtes ette võtta,'' lisas professor. Nii jäävad liigikao pidurdamiseks tarvilikud meetmed hetkel pigem poliitilise tahte taha.
''Meil oleks vaja, et globaalsel tasandil juhtuks liikide kaitsega midagi sellist nagu kliimamuutuste küsimusega Pariisi kliimakonverentsil. Valitsused peavad võtma juhtrolli, kuna teadus on juba informeeritud otsuste tegemiseks piisavalt hea,'' rõhutas Watson. Kuigi on selge, et inimesi metsa või koopasse elama saata ei saa, leidub tema sõnul maailmas küllaga piirkondi, kus on võimalik endiselt valida, kas hakata nende seisundit näiteks metsaraie ja põlluharimisega halvendama või lasta õilmitseda seal bioloogilisel mitmekesisusel endises mahus.