Maaülikooli professor: metsaseadusega seonduv hirmude aeg võiks lõppeda
Valdav enamik turule jõudvatest puudest on langetatud täna lageraie tulemusel. Maaülikooli metsakasvatuse osakonna professor Hardi Tullus leiab, et sellele leidub mitmeid alternatiive, kuid nende laiemalt rakendamist raskendavad metsaseadusest tulenevad piirangud.
Näiteks uuendusraie moodustab professori hinnangul raiemahust vaid kolm protsenti. „Ma ei tahaks välja pakkuda soovituslikku protsenti, kuid see võiks olla kõrgem kui praegu. Eriti metsades, kus majandamine on küll lubatud, kuid nendele kehtivad teatavad täiendavad piiranguid ja me ei taha lageraie stiilis uue metsa rajamist, kuid sooviksime vanemate puude suuremat osakaalu,“ sõnas Tullus. Erinevalt lageraiest toimub turberaie aastakümnete vältel. Uus metsapõli kujuneb vanade puude all. Lisaks paremale maastikuilmele soodustab see liigilise mitmekesisuse säilimist.
„Me võiks üht turberaie viisi – aegjärgset raie – ning seemnepuude jätmise kombe n-ö ühildada. Sihiks pole esialgu nii tihe vana mets, kui praegu eeskirjad turberaie jaoks nõuavad, kuid kasvataksime nõutud seemnepuude hulka,“ tutvustas professor ühte võimalust traditsioonilise lageraie osakaalu vähendamiseks. Tulluse hinnangul mõjutaks see lisaks metsa püsikindlamaks muutmisele teataval määral ka avalikkuse suhtumist. Lageraie loob metsa eelneva välimusega järsu kontrasti, isegi kui metsatöölised järgivad bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks loodud reegleid.
Mets kui loodusressurss
Professor lisab, et metsade täielikult majandamata jätmine on metsarikkas riigis nagu Eesti rumal tegu. „Meil väga palju loodusressursse ei ole. Ütleksin, et meil pole isegi mitte põld ja mets, vaid muld, kus saame kasvatada põllukultuure või looduslähedasemat taastuvat ressurssi ehk puitu. Kõik, kes seal elada tahavad, saavad ka seal elada. Liigid ei kadunud ära ka siis, kui meil oli metsa poole vähem. Praegu võtame kaitse alla ka liike, mis toona kitsad ajad üle elasid,“ märkis Tullus. Esimese maailmasõja eel moodustas metsamaa Eesti maismaast vähem kui viiendikku.
Tullus toob võrdluse põllumajandusest. „Kui me läheme restorani ja tellime seaprae, siis seda etappi, mis lihakombinaadis toimub, ei näe, aga metsandus on inimeste pilgu all ja näeme kõiki etappe, kuidas metsast saab puidutoode, olgu see mööbel või palkmaja,“ laiendas professor.
Ühiskonna konsensus
Kuigi uuendusraie osakaal võiks soovitatud reeglimuudatuste alusel kasvada, nendib professor, et peamiseks metsade majandamiseks viisiks jäävad väikesed lageraied. Omad piirangud seab kliimavöötmele omane metsatüüp. Põhjala metsad on reeglina üherindelised – teiste all suudab kasvada vaid kuusk. „Kui inimest poleks, siis toimuks siin aeg-ajalt pikselöökide poolt süüdatud suuremad metsatulekahjud ja metsas tekiksid häiringud omapäi. Olemuslikult oleks see lageraiega küllaltki sarnane,“ märkis Tullus.
Lisaks sõltub majandamisviis sõltub tema sõnul suuresti ühiskonna konsensusest, mille tulemusel on Eestis täna kasvavatel puudel suhteliselt pikk raiering. Neil lastakse kasvada kauem, kui see majanduslikult tasuv oleks. „Erametsaomanik on väga huvitatud metsa säästlikust majandamisest. Metsaomanik aastal 2015 pole see, kes ta oli 1990-91. aastal, kui hakati maid tagasi andma. /.../ Metsaseaduse ülesanne on pakkuda alternatiive, et omanik saaks otsustada, mis talle sobib. Meil pole vaja liigseid piiranguid ja hirme. Praegu takistame me turberaie rakendamist,“ lisas Tullus.
Näiteks pole võimalik teha hetkel uuendusraiet küpses, samas kui lageraie rakendamine on samal ajal lubatud. „Turberaiet tehes kästakse meil teatud kogus metsa alles jätta, kuid see latt on liiga kõrgele seatud, et see metsaomanikele mõttekas tunduks,“ tõi professor näite.
Teadus ja kodanikuühiskond
Lõdvemate piirangutega ei peaks omanikud kobama neile sobiva raieviisi leidmiseks täielikus pimeduses. Koos maaülikooli teiste metsateadlastega on Tullus rajanud erinevate raieviiside uurimiseks katsealade võrgustiku. „Võibolla kõik ei ole ideaalsed, kuid see on meile omamoodi andmebaas. Kui omanik tahab vaatama minna, kuidas need raieviisid õnnestuvad, siis saame me näidata, kuidas ja mismoodi toimetada,“ sõnas Tullus. Katsealad ei toimi juba praegu vaid tudengite praktiliste õppevahenditena, vaid nende vastu ilmutavad huvi ka erametsaomanikud.
Selgelt tuleks eristada majandusmetsi kaitse alla võetud metsadest,millele tuleb läheneda individuaalselt. „Metsa julgemalt harvendamine tuleb kõne alla siis, kui bioloogid, ökoloogid, botaanikud, zooloogid ütlevad, et see või teine liik vajabki hõredamas seisus metsa. Üheks äärmuseks on puisniit ehk väga hõre mets, kui me jätame aga metsa täielikult omasoodu kasvama, siis lähevad need väga tihedaks. Kuid tihedas metsas pole taas paljudele liikidele väga hea,“ nentis Tullus.
Näiteks metsise puhul peavad professori sõnul tema kolleegid ja loodusmehed sobivaks metsatiheduseks 70 protsenti selle maksimaalsest väärtusest. „Kui me tahame metsisele head, siis peaksime oma metsi pisut harvendama, mitte nende elupaigas raied ja harvendamised täielikult ära keelama. Me peaksime suhtuma paindlikumalt, totaalne keeld pole kunagi parim lahendus,“ laiendas Tullus. Tõdemus, et mitmed mujalt Euroopast kadunud liigid on Eestis endiselt olemas, on tema sõnul ehe näide sellest, et inimesed on majandanud metsi seni suhteliselt mõistlikult.
Nn hirmude aeg võiks tema sõnul metsaseaduse osas tänaseks hääbuda. „Soomlased astusid aasta eest julge sammu ja võtsid küpsevanused metsaseadusest üldse välja. Kui rääkida soome metsaomanike ja metsameestega, siis kinnitavad nad, et raiemahud on jäänud samaks. On selge, et eestlastel on olnud ajaloos jõnkse rohkem, kuid lõpuks peaksime ka meie kodanikuühiskonnaks saama,“ mõtiskles Tullus.
Hardi Tullus tutvustas soovitusi metsaseaduse parandamiseks 12. veebruaril toimunud RMK teadusseminaril.