Läänemerest laineenergia ammutamine on ebapraktiline
Laineenergiat elektrienergiaks muundavaid generaatoreid on pikka aega nähtud ühe võimalusena, kuidas inimkonna süsiniku jalajälge oluliselt vähendada. TTÜ Küberneetika Instituudi doktorant Maris Eelsalu leiab aga koos oma juhendaja Tarmo Soomerega värskes töös, et Läänemere kontekstis poleks laineenergeetikal vähemalt hetkel helget tulevikku.
„Laine erineb mateeriast selle poolest, et see on puhas energia. Kui kivi viskamisel liigub mass ja temaga koos energia, siis laine liikumise puhul veemass ookeani pinnal liigub ju õige vähe ja see mis liigub, on energia. Ma arvan, et selle kinni püüdmine on olnud inimeste unistus juba antiikajast,“ tutvustas Soomere saates „Labor“ laineenergia võlusid. Nii on tema sõnul täiesti loomulik, et sellega üritatakse maailmas üha enam traditsioonilisemaid fossiilseid kütuseid asendada.
„Mererand on ju tegelikult üks ülimalt energeetiline koht. Ta on auväärsel neljandal kohal energiatiheduse poolest vulkaanipursete, maavärinate ja asteroiditabamuste kõrval. Need esimesed kolm õnneks tulevad meil õnneks ette väga harva,“ märkis Soomere: „lained on kogu aeg merel. Nende kinnipüüdmisega on püütud tegeleda mõnda aega, aga senine situatsioon on selline, et kõik inimeste tehtud seadmed on suutnud lained ära lõhkuda.“ Nõnda saab hetkel energiat ammutada vaid keskmise tugevusega lainetest.
Sellele vaatamata peetakse seda tema sõnul jokkeriks, millega maailma kasvavat energianälga tõrjuda. „Ega see mõte ei ole ka Läänemerel kasutamata jäänud. Meie Rootsi kolleegid juba 70'ndatel aastatel püüdsid aru saada, palju seda energiat meie meres on. /.../ Meie mõte (koos Eelsaluga, toim.) oligi see, et rehkendame kokku, palju siin Läänemeres meie kolme Balti riigi peale rannikulaineid tuleb ning kui palju me neist kasutada saaksime praeguste tehniliste vahendite juures,“ täiendas Soomere.
„Teoreetiliselt see energia, mis meile tuleb, alates Kalingradist kuni Eesti piirini Narva jões, on aasta keskmisena umbes 1500 megavatti. /.../ See on paar Eesti Energia suurte jaamade energiablokki. /.../ Jämedalt oleks see umbes üks kolmandik meil tarbitavast koguvõimsusest,“ nentis ta. Sellele vaatamata on Eesti tema sõnul Läänemere kontekstis pidevate edela ja põhja-loode tuulte tõttu heal positsioonil. Teoreetiliselt saaks Eesti ammutada aastas keskmiselt ühe gigavati jagu energiat.
Praktikas on kasutatav energia hulk aga märgatavalt, isegi rohkem kui poole võrra väiksem. „Kõigepealt oleme me ise vabatahtlikult ennast piiranud, kaitstes suurt osa oma rannikut. Looduskaitsealale elektrijaama panna ei saa,“ laiendas Soomere. Laineenergiat kasutavate turbiinide keskkonnamõju on tuulegeneraatorite omast märgatavalt suurem. Merelained hoiavad näiteks rannikut mudavabana, mis on praeguste ökosüsteemide säilimiseks hädavajalik.
Kui tuulegeneraatori mõjupiirkonda käinud tuul on võrreldava tugevusega juba kilomeeter allatuult, siis laineenergia tugevus taastub aga alles sadade kilomeetrite kaugusel. Kui õhuvool on kolmemõõtmeline, siis laineenergia on kahemõõtmeline.
Läänemere lainetusest ammutatava energia hulka vähendab lisaks kliima eripärad. Umbes 90 protsenti ajast on Soomere sõnul meri väga vaikne, 10 protsenti ajast tormine või mõõduka lainetusega ning erandlikel juhtudel ülimalt tormine. „Kui me pöörame selle laineenergia juurde, siis selle ühe protsendi ajal tuleb kohale oluline osa kogu aastasest laineenergiast – jämedalt tuleb üks viiendik meie rannikule jõudvast laineenergiast kohale kahe päevaga,“ tõdes Soomere.
Kaasaegse tehnoloogia pole võimalik aga seda kätte saada. Samas on lainete kantav energia umbes üle poole aastast liiga nõrk, et seda eraldada saaks. Selle vältel rannikule jõudev energia moodustab kogu aastasest energiast alla protsendi.
Kuula intervjuud täismahus saates „Labor“.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Labor