Metsatulekahjud saadavad Tšornobõli pärandit uuesti ringlusse
Tšornobõli tuumakatastroofist on möödas pea 30 aastat. Ilmselt maailma kõige kurikuulsama tuumaõnnetuse pärand varitseb aga endiselt reaktorit ümbritsevates metsades. Norra õhuuuringute instituudi analüüs viitab, et eelmise kümnendi metsatulekahjude toimel sattus atmosfääri umbes 2-8 protsenti pinnase ülakihis talletunud radioaktiivsest tseesiumist.
Elemendi muudab ohtlikuks selle suhteliselt pikk poolestusaeg ja selle valmidus moodustada erinevaid lahustuvaid sooli. Hinnanguliselt sattus 1986. aastal toimunud õnnetuse käigus keskkonda 85 petabekrelli jagu radioaktiivset tseesiumit. Arvutuste kohaselt leidub tseesiumit Tšornobõli keelutsooni ülemises pinnasekihis veel viie petabekerelli väärtuses ehk materjalis toimub sekundis kokku 5x10E15 aatomituuma lagunemist.
Õnnetuse järel loodeti, et radioaktiivne aine vajub aeglaselt, kuid järjekindlalt sügavamale pinnasesse, misläbi laheneb probleem iseeneslikult. Ootused ei täitunud. Lagundajate puuduse tõttu kuhjuvad kasvuperioodi vältel õhus radioaktiivseid ühendeid püüdnud lehed metsa alla. Samal ajal muutub alusmets üha tihedamaks, tõstes aasta-aastalt metsatulekahjude riski. Põlemisel atmosfääri paiskuvad tuha- ja tahmaosakesed levitaksid radioaktiivset ainet keelutsoonist kaugemalegi.
Aastatel 2002, 2008 ja 2010 tehtud satelliidipilte uurinud Norra õhu-uuringute instituudi teadlased eesotsas Nikolaus Evangeliouga leidsid, et ainuüksi kolme tulekahju käigus paisati uuesti õhku umbes 0,5 petabekerelli jagu tseesium-137. Radioaktiivsed kübemed jõudsid isegi Itaaliasse ja Skandinaaviasse, rääkimata Ida-Euroopast. Regiooni ulatust arvestades ei saanud mõjustatud alad siiski väga palju kannatada. Näiteks Kiievi elanike poolt saadud lisakiirgusdoos oli võrreldav tavaliselt ühe päeva vältel saadava kiirgusdoosiga või kahe hambaröntgeniga ehk 10 mikrosievertit.
Autorid märgivad aga seejuures, et tseesium-137 näol on tegu vaid ühe Tšornobõli õnnetuse tagajärjel keskkonda sattunud radioaktiivse elemendiga. Sellele lisanduvad teiste seas plutoonium, strontsium ja ameriitsium, mida leidub pinnases vähem, kuid siiski olulisel määral. Näiteks strontsium-90 hulk on mõõdetav terabekerellides.
Evangeliou lisab kolleegidega piirkonda kirjeldavatest kliimamudelitest lähtudes, et metsatulekahjude tippaeg on seoses sademete hulga vähenemisega alles saabumas. Piirkonnas valitsev ebastabiilsus muudaks nende kontrolli all hoidmiseks aga tänasest veelgi raskemaks. Juba praegu peavad mitmed Ukraina põhjaosa teenindavad kohalikud tuletõrjekomandod suutma tuld tõrjuda seitse korda ulatuslikumal maa-alal kui riigi teistes oblastites. Lisaks pole kiita keelutsooni viivate teede seisukord.
Uurimus ilmus ajakirjas Ecological Monographs.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Ecological Monographs