Uuring Tartust: linnarebastelt koertele jõudvad paelussid ohustavad ka inimesi
Ühes linna tulnud rebastega jõudsid Tartusse ka inimesele ohtlikud parasiidid: alveokokk- ja põistang-paeluss. Nende esinemine linnakeskkonnas viitab vajadusele pidada hoolikalt kinni hügieenireeglitest, juhul kui peres on koer.
Tänavu jaanuaris avaldasid Tartu ülikooli terioloogid artikli alveokokk-paelussi uurimusest Tartu linnarebastel, nüüd aga ilmus teadusartikkel põistang-paelussi esinemisest ülikoolilinna koerte väljaheidetes. Mõlemad eelnimetatud on inimesele ohtlikud parasiidid. Kui alveokoki esinemine on piiratud rebaste levikuga, siis Tartust leitud põistang-paelussi genotüüpi, mida peetakse põhiliseks inimnakkuste põhjustajaks kogu maailmas, seostatakse just koertega. Tõenäoliselt on selle parasiidi vaheperemeesteks Eestis koduloomad nagu lambad ja kitsed, sest Tartu koertelt avastatud genotüüpi ei ole siinmail leitud üheltki metsloomalt
ERR Novaator küsis uurimuste kohta lähemalt Tartu ülikooli zooloogia vanemteadurilt Urmas Saarmalt ning zooloogia ja hüdrobioloogia doktorandilt Leidi Laurimaalt.
Teie hiljutine uurimus käsitles põistang-paelussi ehk Echinococcus granulosusist. Kirjeldage pisut selle kulgu?
Urmas Saarma: Tegelikult algas too uurimus ühest teisest uurimusest. 2005. aasta sügisel hakati külvama marutõvevaktsiini, pärast seda läks rebaste arvukus väga suureks ja nad hakkasid linna tulema. Umbes 2008. aastal oli neid massiliselt linnades näha. Kuna meie töörühm uuris juba eelnevalt rebaste parasiite, siis oli meil teada, et umbes 30 protsenti rebastest on nakatunud ühe teise paelussiga, mis on väga ohtlik.
Meie algne eesmärk oli uurida, kui palju on linnarebastel eestikeelse nimega alveokokki. 14 inimesest koosneva töörühmaga käisime kaks talve ringi ja korjasime üle Tartu linna kindlatel marsruutidel üles kõik väljaheited. Igaüks käis nädalas korra neli kilomeetrit maha ja korjas üles need, mis vähegi rebase omale sarnanesid. Siis töötasime Leidiga välja geneetilise meetodi, mis on väga tundlik ja kus saab isegi ühest parasiidi munast kindlaks teha, kas seal on parasiit või pole.
Tavaliselt võetakse uurimustes väljaheide ja arvatakse selle kohta midagi, aga meie ülesandeks oli konkreetselt kindlaks teha, sest siin tehakse palju vigu. Eriti juhul, kui rebased linna tulevad, sest siin on neil hoopis teised toiduobjektid. Seega väljaheide ei pruugi olla selline, nagu maapiirkonnas või looduses. Leidi analüüsis rebaste väljaheiteid oma doktoritöö raames, tehes kindlaks, et inimesele surmavalt ohtlikku paelussi leidub tõepoolest ka linnarebaste väljaheidetes. Seejärel tekkis meil huvi, kui palju võiks siinsetel koertel olla alveokokki ja põistang-paelussi.
Kokku oli meil 181 koeralt pärit proovi, mida analüüsisime ka põistang-paelussi koha pealt, leides, et neljal koeral Tartu erinevates piirkondades oli paeluss olemas. Seega on mõlemad ohtlikud paelussi liigid Tartus esindatud. Õnneks on nüüd rebaseid oluliselt vähem, kuna nende arvukus on langenud kas kärntõve või mõne muu haiguse tõttu, mis tähendab, et hetkel ohtu pole. Aga kui rebased hakkaks jälle mingil perioodil linna tulema ja nende arvukus kasvab, siis on see suur oht inimesele.
Too paeluss on seetõttu eriti ohtlik, et ta moodustab eelkõige maksas tsüste ja nakatumisest kuni valu tekitamiseni võib mööduda kümme aastat. Siis on maksakahjustus reegline nii suur, et tuleb teha maksasiirdamine, mis on väga problemaatiline, kuna tüsistusi on palju ja surmaga lõppevate juhtumite arvgi küllalt suur.
Ka praegu me ei tea, mis inimestega toimub, sest kui peiteaeg on keskmiselt kümme aastat ja alles 2008 hakkasid rebased linna tulema, siis võivad nakatumisjuhud ilmneda alles paari aasta pärast. Loodetavasti neid ei tule, aga oht on olemas, sest Lätis ja Leedus on samuti mõlema parasiidi arvukus pidevalt kasvanud.
Alveokokk-paeluss (Foto: Sven Paulus)
Kuidas see paeluss inimeseni üldse jõuab, millised etapid selleks läbib?
Leidi Laurimaa: Lõpp-peremeheks alveokokk-paelussil on punarebane, tema peensooles elab täiskasvanud alveokokk, kes on mõne millimeetri pikkune. Täiskasvanuks saades muneb ta peensooles mune, mis väljutatakse rebase väljaheidetega keskkonda. Muna on väliskeskkonnas väga vastupidav ja võib seal elada kuude kaupa. Väliskeskkonnast peab aga järgmine vaheperemees nad sisse sööma. Alveokokil on vaheperemeheks pisinärilised, kuid siingi võib nakatumine inimeseni jõuda.
Sellel põistang-paelussi genotüübil, mis meie leidsime, on lõpp-peremeheks põhiliselt koer. Tema vaheperemeesteks looduses võivad olla lambad ja kitsed. Sel puhul inimene nakatub pigem siis, kui ta satub kokku nakatunud koeraga: tema väljaheidete või koera karvaga. On täheldatud, et koerad rulluvad või püherdavad teiste loomade väljaheidetes, miskipärast neile meeldib see lõhn ja nõnda võib parasiidi muna sattuda koera karvastikku. Kui me koera paitame ja pärast käsi ei pese, siis võime nakkust tekitavad munad endale sisse süüa. Seega on inimene mõlemale paelussile vaheperemeheks ja mõlemad põhjustavad inimeses tsüstide kasvu.
Saarma: Põhimõtteliselt on samamoodi siis, kui räägime alveokokist. Kui rebane jätab väljaheite ja koer seal sees püherdab või satub see nuuskides talle koonu peale, siis võib inimene saada nakkuse tollelt koeralt. Seega on ikkagi koer mõlemal puhul parasiidi põhiliseks ülekandjaks inimesele.
Kasside puhul seda ohtu ei ole?
Saarma: On ikka, aga kasse on vähem uuritud ja näiteks Peterburist leiti hiljuti üks põistang-paelussiga kass. Üldiselt on näidatud, et kassid on selle parasiidi suhtes resistentsemad ja nii kergesti ei nakatu. Samas on koerad parasiidile väga head peremehed, korjates alveokoki üles linna tulnud rebaste väljaheite kaudu. Põistang-paelussiga jällegi peab kuskil olema nakatunud koduloom, näiteks lammas või kits, kelle sisuseid süües saab sealt nakkuse ja edasi võib nakatuda juba inimene. Põhjamaades on see väiksem probleem ja meil on neid haiguseid suhteliselt harva. Lätis on juhtumeid aga rohkem ja Leedus veel enam. Vahemeremaades, rääkimata veel Argentiinast ja Brasiiliast, on see juba väga suur probleem.
Sõltub see siis kliimast?
Saarma: See sõltub väga palju inimeste enda elustiilist. Soomes oli seesama põistang-paeluss põhjapõdrakasvatajate seas väga pikka aega probleemiks. Inimesed ikka nakatusid ja probleemid kestsid, kuni koerte asemel võeti kasutusele lumesaanid. Sellega kadus ära koer, kui parasiidi potentsiaalne peremees ja inimesed enam ei nakatunud. Lõunamaades ja meilgi on väga sage see, et loomade kodusel tapmisel või metsloomade tapmisel visatakse sisused sageli koertele. Siis on tsükkel väga kiire, sest koer saab kohe nakatunud looma sisuseid süüa, nakatub ise ja koertega tihedas kontaktis olevad inimesed võivad omakorda sealt nakkuse saada.
Seega peaksid koeraomanikud andma oma lemmikutele ussirohtu ning pesema käsi pärast koera silitamist ja enne söömist.
Laurimaa: Jah! Ussirohtu peaks lemmikloomale andma regulaarselt, kord aastas andmisest ei piisa. Samuti peaks täitma hügieeninõudeid ja pesema käsi.
Saarma: Kui inimesed tõmbavad juurviljaaiast midagi välja, siis tuleks neid vilju pesta, nagu ka pikalt maas olnud õunu. Rebased ja koerad nimelt käivad sageli lahtistes juurviljaaedades. Prantsusmaal toimuvad praegu uuringud ja eelanalüüsid näitavad, et aedadesse sattunud väljaheidetes on mõlemat paelussi päris palju leitud. See on ohtlik, kuna juurviljade, salati ja muuga võidakse parasiite ka kööki tuua.
Seega teeme koeraomanikele üleskutse koristada lemmiku tagant väljaheited ära?
Laurimaa: Loomulikult. Kui me oma välitöid tegime, siis nägime, et ilmade külmenedes tekkis tänavatele palju rohkem väljaheiteid. Soojemal ajal koristatakse oma lemmikloomade väljaheited meelsamini ära.
Toimetaja: Marju Himma