Teadlane: ökosüsteemile üliolulised turbaalad vajavad suuremat tähelepanu
Ehk mäletate Tuhkatriinut, kes hoidis hoolsa tööga korras kogu majapidamise, ent pälvis vastutasuks vaid pererahva põlguse ja hüljatuse? Sarnane olukord iseloomustab maailma turba- ning märgalasid, millel on planeedi keskkonna ja kliima seisukohalt mängida ülioluline, ent sageli tähelepanuta jääv roll. Nõnda kirjeldab hetkel valitsevat olukorda üks tänapäeva nimekaim soodeuurija, Greifswaldi ülikooli professor Hans Joosten, kes pidas hiljuti Tartu ülikoolis loengu maailma turbaaladest.
Professor Joosten, enamasti kasutatakse märgala mõistet, ent mis iseloomustab turbaala?
Märgalad on niisked paigad ning turbaalad ehk turbarabad sisaldavad turvast, mille tekkeks on vaja märgi ja väga stabiilseid tingimusi. On terve hulk märgalasid, kus samuti tekib turvast ja neid on umbes pool maailma märgaladest. Lisaks neile on ka märgalasid, kus veetaseme kõikumised on niivõrd suured, et sinna turvast ega muud orgaanilist ainet ei kogunegi. See ongi peamine erinevus märgalade- ja turbaalade vahel.
Kuidas iseloomustaksite turbaalade üldist seisundit maailmas?
Turbaaladele on keeruline ligi pääseda ja see on toonud kaasa asjaolu, et ligi 80 protsenti maailma turbaaladest on seni oma loomulikus olekus ehk ilma suurema inimtegevuse mõjuta. Ülejäänud osa ehk 20 protsenti turbaaladest on aga kuivendatud põllumajanduse, metsanduse või turbakaevandamise otstarbeks ja see tekitab enneolematuid keskkonnaprobleeme. Turvas, mis on akumuleerunud mitme tuhande aasta vältel ei säili siis, kui turbaalasid kuivendatakse. Seetõttu oksüdeerub orgaaniline aine ning eraldub meeletus koguses süsihappegaasi, mis on oluline kasvuhoonegaas. Selline ongi lühidalt turbaalade tänane seis.
Loomulikus olekus turbaalad seovad atmosfäärist süsihappegaasi, aga kuivendades hakkab süsihappegaas atmosfääri jälle tagasi paiskuma. 20 protsenti praeguseks kuivendatud turbaaladest eraldab süsihappegaasi rohkem, kui too 80 protsenti puutumatuid alasid suudaks seda üldse siduda.
Eestis on ju samuti suur osa soodest kuivendatud?
Hetkel teame, et Eestis kuivendatud alad paiskavad atmosfääri 48 megatonni süsihappegaasi aastas. See on pool sellest kogusest, mis langeb tööstuse, liikluse ja kõigi ülejäänud fossiilkütuseid tarvitavate allikate arvele. Seega võib öelda, et Eesti turbaalad vastutavad ligi kolmandiku kogu siinse inimtekkelise CO2 väljapaiskamise eest ning see on oluline kogus.
Kui vaatame teisigi riike, siis kus võib täheldada murettekitavaid arenguid?
Suurimat keskkonnakahju tekitavad Kagu-Aasias asuvad turbaalad. Seal on kuivendatud miljoneid hektareid, osaliselt selleks, et rajada õlipalmi istandusi. Nüüdseks hüljatud suured alad aga põlevad igal aastal. Kagu-Aasia piirkonnas tekib umbes üks gigatonn süsihappegaasi heitmeid aastas, mis omakorda moodustab kolm protsenti kogu inimtekkelisest CO2-st. Peamiselt tuleb siin otsa vaadata Indoneesiale, mis on turbaalade puhul maailma suurim CO2 tekitaja.
Millistes riikides võime näha aga positiivseid arenguid?
Positiivsetele arengutele on keeruline osutada, ent paljud riigid on praegu ametis märgalade taastamisega ja väiksemal tasandil toimub see Eestiski. Samas ei saa veel välja tuua suuri ja häid näiteid riikidest, mis oleks turbaalade probleemidega edukalt toime tulnud. Mõnel pool, näiteks Saksamaal ja Valgevenes käib küll kuivendatud märgalade taastamine, ent sealgi on praegu kasutusel olevate turbaalade pindala sedavõrd ulatuslik, et kujutab endast kliima jaoks tõsist probleemi.
Parika raba, kust on kaevandatud turvast. (Foto: Liliov / Wikimedia Commons)
Kas märgalade taastamisel saab kasutada mõnd universaalset mudelit või vajab iga paik siiski omaette lähenemist?
Kõige tähtsam asi keskkonnaprobleemide vastu võitlemisel on veetaseme tõstmine. Kasvuhoonegaaside eraldumine on otseselt ja lineaarselt seotud pinnaaluse veetaseme kõrgusega ja sestap tähendaks veetaseme tõstmine leevendust kliimaküsimustele. Erinevatel turbaaladel ning olukordades tuleb kasutada ka erisuguseid meetodeid. Kui tegu on rabaga, mis saab oma vee ainult vihmast, siis on oluline hoida vesi tolles rabas. Kui turbaala tugineb aga põhjaveele, siis tuleb hoolitseda, et põhjavesi sellele alale ka jõuaks.
Tõite oma loengus välja termini Tuhkatriinu sündroom. Mida see tähendab?
Tuhkatriinu sündroom osutab majapidamises väga olulisele nähtusele, mida kahjuks ei osata hinnata. Antud juhul võib nö majapidamise all näha tervet planeeti. Tuhkatriinu teatavasti töötas väga kõvasti, et hoida perekonna asjad korras, aga keegi ei teinud teda märkamagi. Ta oli tagaplaanile jäetud, ehkki mängis peresiseselt väga olulist rolli.
Täpselt sama kehtib ka turbaalade kohta, mis teevad ära väga suure töö, hoides CO2 taseme kontrolli all, vähendades reostust, aidates ära hoida üleujutusi ning säilitades elurikkust. Kahjuks ei oska inimesed turbaalade olulist rolli aga hinnata. Tihti on nad soode ja rabade suhtes pelglikud ning peavad paremaks märgalade kuivendamist.
Üleujutuste puhul võime ehk tuua näite New Orleansist, kus orkaan Katrina tagajärjed olid palju hullemad just seetõttu, et osa sealsetest märgaladest oli kuivendatud?
Seda kindlasti, sest lisaks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisele on turbaalade kuivendamine alati seotud ka maapinna kõrgustaseme kaotamisega. Pärast kuivendamist vajub maapind olenevalt piirkonnast aastas 1-2 cm allapoole. Seda pole palju, aga kui teha seda piisavalt kaua, näiteks sadu aastaid, siis langeb maapind juba meetri võrra.
Tuhandete aastate vältel kuivendamist jätkates kukub maapinna tase juba kümne meetri võrra, nagu see on juhtunud näiteks Madalmaades. Kui varem seisid Madalmaad viis meetrit üle merepinna, siis nüüdseks on nad viis meetrit allpool merepinda.
Sama toimub ka New Orleansis, kus soojema kliima tõttu on maapinna langus veelgi kiirem. Seal on maapind alanenud viie meetri jagu ja kui nüüd elada ka merele lähedal, siis ei tohiks üleujutused väga suure üllatusena tulla. Sarnastest eeldustest lähtuvaid üleujutusi oleme täheldanud New Orleansis, Madalamaades, osaliselt ka Saksamaal, Californias, Floridas ja Kagu-Aasias asuval Kalimantani saarel. Seega võime märgalade kuivendamisest tingitud maapinna langust ja sellele järgnevaid üleujutusi näha kõikjal üle planeedi.
Mida tuleks turbaalade puhul ette võtta, milliseid poliitikaid ja meetodeid on teie arvates vaja rakendada?
Esiteks ei tohiks me kuivendada seni puutumatuid turbaalasid, sest niiskuses nende peamine väärtus seisnebki. Samuti ei peaks me neid aktiivses kasutuses hoidma, sest looduslike turbaaladega on seotud paljud ökosüsteemi teenused. Kui tahame neid alasid kasutada biomassi, näiteks puidu või muude ressursside tarvis, siis tasub meeles pidada, et turbaalad tuleb hoida märjana, sest seni on turbaaladelt kasu saamiseks peetud kuivendamist esmatähtsaks. Samas tuleb silmas pidada, et märgalad on juba iseenesest väga produktiivsed ja neis on võimalik kasvatada mitmesuguseid kultuure, ilma et see suuremaid keskkonnaprobleeme kaasa tooks.