Tartu teadlased muudavad metsakaitse nutikaks
Eestis seni kasutatud elurikkuse hindamise mõõdikud ei võimalda korrektselt hinnata liikide seisundit ja kaitseks läbiviidud tegevuste tulemuslikkust. Sestap töötatavad Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased välja uue süsteemi, mis aitab hinnata kaitse- ja majandusmetsade võrgustikku ning on toeks spetsialistidele metsa majandamist ja elurikkuse kaitset ühendavate tegevuste planeerimisel. ERR Novaatorile rääkis uurimisprojektist lähemalt selle juht, Tartu ülikooli botaanika professor Meelis Pärtel.
Milles seisnevad teie uurimisprojekti peamised probleemid ja väljakutsed?
Eestis on metsade elurikkust uuritud pikalt, aga peamiselt üksikuuringutena. Suurtel andmete mahtudel põhinev ökoinformaatiline analüüs suuremas ruumilis-ajalises skaalas lubaks elurikkuse kaitse olukorda analüüsida ning leida nutikaid lahendusi elurikkuse kaitse ja metsade majandamise kompromisside leidmisel. Ökosüsteemide elurikkust toetab reeglina suur pindala, pikk ajalugu ja püsiv elupaikade kvaliteet. Eesti metsades on käimas suured muutused. Ühelt poolt on Eestis metsa palju rohkem kui sajand varem, teisalt on metsade majandamine kiiretes muutumistes. Kas kaitsealad asuvad just seal, kuhu võiks tulevikus areneda elurikkuse tulipunktid?
Meie metsi saab suuresti vaadelda kui pärandkooslusi, suur osa elurikkusest on seotud mõõdukate häiringutega ning hõredama puurindega. Kas sihtkaitsevööndi metsades senise majandamise, sealhulgas metsaraie täielik keelamine, on parim viis kõigile liikidele elupaiga tagamisel? Millised liigid vajavad mõõdukalt harvendatud metsi? Seega on väga oluline rakendada optimaalseid majandamisviise, mis lubaksid saada metsast majanduslikku kasu, aga ei mõjuks elurikkusele laastavalt.
Millised eelteadmised või uuringud seda uurimisprojekti toetavad?
Projekt toimib nelja töörühma koostöös, kus ühendatakse neis olev kompetents. Minu töörühma poolt on välja töötatud tumeda elurikkuse käsitlus, mis võimaldab seda, et iga puistu kohta leitakse tema “personaalne” elurikkuse potentsiaali realiseerumise. Väga meeldiv on näha oma teoreetiliste teadustööde rakendust tegelikus elus! Aveliina Helm on maastikuökoloogia spetsialist, kes on välja töötanud looduskaitse lahendusi Eesti liigirikaste niidukoosluste kaitses seotuna ajaliste muutustega maastikus.
Nüüd saame seda kogemust ka Eesti metsade juures rakendada. Kuna metsade elurikkusest on suur osa ka samblikel, siis on meie projekti kaasatud ka lihhenoloogid Tiina Randlase juhtimisel. Eesti Maaülikooli professor Hardi Tullusel on suur kogemus metsamajandusega ja me testime väljatöötatavate elurikkuse mõõdikute süsteemi erinevates majandusmetsades. Juba projekti koostamisel oli tunda meeldivat sünergiat, mida erinevate töörühmade kaasamine on toonud.
Miks hetkel kasutatav elurikkuse mõõdikute süsteem pole ammendav ja milliseks võiks kujuneda uus?
Elurikkuse mõõdikuna on seni kasutatud kas liikide arvu ehk liigirikkust või mõnd mitmekesisuse indeksit, mis arvestab ka liikide arvukuse suhteid. See aga ei pruugi olla optimaalne, kuna erinevad metsatüübid on juba looduslikult erineva elurikkuse hulgaga, aga kaitset vajavad nad elupaigana kõik. Lisaks sellele arvestab mehhaaniline liikide kokkuarvutamine ka näiteks kahjulikke võõrliike või ebatüüpilisi liike. Vaid taimede liike kokku lugedes on suurim elurikkus lageraie järel, aga need pole liigid, mida me metsades peamiselt kaitsta tahame!
Olen oma teoreetilistes töödes näidanud, et elurikkuse võrdlevateks uuringuteks tuleb kirjeldatud elurikkust seostada selle osaga sobilikust elurikkusest ehk liigifondist, mis on puudu – tumeda elurikkusega. Selle abil saab leida koosluse täielikkuse eri elupaikades ka siis, kui looduslikult on mõni vaesem ja mõni rikkam, näiteks nõmmemännik versus salumets. Aga säilitamist väärivad mitte ainult kõige liigirikkamad, vaid eri tüüpi kooslused. Samuti uurime metsade pindala ja sidususe muutust pikemas ajaperioodis, kuna elurikkuse kasvamine ja kahanemine on enamasti ajalise nihkega, mis võib ulatuda sajandini. Vaatame, kui pikk on meie metsade elurikkuses “mälu”.
Milliseid meetodeid või tehnoloogilisi lahendusi on kavas kasutada?
Kasutame ajaloolisi metsade kaarte 50 ja 100 aasta tagant, et leida, kui palju tänapäevane Eesti metsade elurikkus on seotud ajaloolise maastikupildiga. Tumeda elurikkuse leidmiseks on meil vaja teha ulatuslikud välitööd standardsete meetoditega Eesti loodusmetsades. See loob meile andmebaasi, mille alusel saame edaspidi leida metsade elurikkuse “tervise” ükskõik, millises metsas. Kasutame enda arendatud algoritme, mis põhinevad liikide koosesinemise seaduspärasustel. Kavas on luua online rakenduse prototüüp arvutitele ja nutiseadmetele, mis tulevikus võimaldab iga punkti metsa kohta leida elurikkuse täielikkuse. Seal tuleb ära märkida peamised liigid, mis on olemas ja saame arvutada, et mis liigid võiksid veel antud metsa sobida, aga on hetkel puudu, ja moodustavad tumeda elurikkuse.
Projekti lõpptulemusena on seega kavas olla toeks metsandus- ja elurikkuse spetsialistidele ja planeerida paremini nii metsade majandamist kui kaitset?
Just. Koostame teaduslikult põhjendatud ettepanekud rangelt kaitstavate metsade võrgustiku korrektiivideks ning metsade majandamise ja elurikkuse kaitse mõistlike kompromisside tegemiseks. Elurikkuse käsitlemine elupaikade võrgustikuna suuremas ruumilis-ajalises skaalas ning nutikate elurikkuse mõõdikute rakendamine annavad võimaluse elurikkuse paremaks kaitseks nii loodus- kui majandusmetsades.
See ei asenda aga olemasolevat looduskaitse süsteemi, vaid täiendab seda – sarnaselt nagu personaalses meditsiinis ei tee raviotsuseid arvuti, vaid arst, peab ka siin tegema metsa majandamise ja kaitse otsuseid ekspert. Meie pakutud süsteem annab eksperdile tööriista, mille abil saab uuritava piirkonna kohta eri aspektides võrreldavaid elurikkuse andmeid ning seeläbi saab teha parimaid otsuseid metsamajandamise ja elurikkuse kaitse ühendamiseks.