Väitekiri: laste õigused vajavad sisulist kaitset
Laste õigused vajavad nii globaalselt kui ka Eestis senisest suuremat tähelepanu ning paberile kirja pandud eesmärgid peaksid teostuma ka praktikas. Nii leiab Tartu ülikooli õigusteaduskonnas hiljuti universaalsete inimõiguste ja lapse õiguste teemal doktoritöö kaitsnud Katre Luhamaa, kes selgitas oma väitekirja sisu ka ERR Novaatorile.
Miks laste õiguste teema sind huvitama hakkas?
Ma arvan, et olen kogu elu olnud nö maailmaparandaja ehk inimõigused hakkasid silma juba põhiõpingute raames ja tegelikult olen kõik oma teadustööd ülikoolis sellega sidunud. Lapse õigusteni jõudsin pärast magistritöö kaitsmist, kui läksin Soome õppima. Seal tegeles mu juhendaja lisaks sotsiaalsetele õigustele – õigus tööle ja sotsiaalkindlustusele – ka laste õigustega. Tundus, et need õigused on erilised, kuna puudutavad meie ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid. Samas üritavad inimõigused ja lapse õigused sisse tungida traditsiooniliselt privaatsesse pereellu.
Lapse õigused tegelevad huvitava ühiskonnagrupiga. Lapsed on meie ühiskonnas kõige rohkem kaitset vajavad isikud, samas on lastel vanemad ning vanematel on lastega seoses õigused. Siin tekib küsimus, kuidas balansseerida lapse huvide, pere huvide, ühiskonna huvide ja vajaduste vahel? Ja kas me saame laste õiguste puhul rääkida üldse klassikalistest inimõigustest? See on minu jaoks väga suur küsimus.
Oleme ausad, mul on endal ka kolm poega, mistõttu pean kodus iga päev mõtlema, millised nende laste õigused on ja kui palju saan mina nende eest otsustada, mida ja kuidas teha. Seega said mu doktoritöös kokku laiem ühiskondlik mõõde ja samas kitsam personaalne ning isiklikum mõõde.
Kui vana on kontseptsioon, et lastel võiksid omaette õigused olla?
Meil on ÜRO laste õiguste konventsioon, mis on tekkinud külma sõja lõppemise ja uute koostööplaanide vaimus, kus erinevad maailma riigid jõudsid konsensuseni, et inimõigused on olulised kõigi jaoks. Laste õigustega on tegelikult tegeldud ka varem ja kui vaatame kõiki klassikalisi inimõiguste kokkuleppeid, siis need kehtivad ju vähemalt teoreetiliselt kõigile inimestele. Seal ei tehta vahet, kellega on tegu – kas puudega inimesega, lapsega, naisega-mehega jne.
Seega teoreetiliselt on laste õigused olemas olnud juba inimõiguste tekke algusest peale. Konkreetsemate lepingute ja ÜRO laste õiguste konventsioonini jõuti tõesti 1980-te lõpus ning tegu on huvitava kokkuleppega, sest kõik maailma riigid peale ühe on selle lepinguga liitunud või liitumas. Lõuna-Sudaan ja Somaalia on viimased, kes on alustanud ratifitseerimisprotsessi.
Ainult USA pole lepinguga liitunud, ilmselt seetõttu, et see annab lastele õiguseid, mis on vanemate õigustest lahus ehk siis õigusi, kus vanemate õigused nende üle otsustada on piiratud. USA-s on konventsiooni ratifitseerimise vastu seisnud ennekõike tugevate traditsiooniliste väärtuste kandjad sh katoliku ning juudi kogukonnad, kellel on USA poliitikas väga tugev mõju. Seega seni pole USA sinnani jõudnud, et konventsiooni ratifitiseerida. Samas ei tähenda see, et laste õigused oleks USA-s sisuliselt vähem tagatud kui näiteks Venemaal või Eestis.
Üks mu töö küsimusi oligi see, et kui me ütleme, et laste õigused on olulised ja me aktsepteerime neid – siis kas see tegelikult ka riiklikus õiguspoliitikas ja otsustes realiseerub? Kas see jõuab liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras ka mingite reaalsete tegudeni, kohtuotsusteni, kas ühiskondlikud väärtused muutuvad ja kujunevad seetõttu teistsugusteks? Oma doktoritöös vaatangi, kas mu näiteriigid ehk Eesti, Soome ja Venemaa mõistavad konventsioonis sisalduvaid lapse õiguseid ühetaoliselt või on praktikas väga palju erinevusi? Analüüsis olen suure rõhu pannud just konventsioonis sisalduvate alusväärtuste ja -põhimõtete sisustatamisele ja rakendamisele.
Lõpptulemusena üritasin järeldada, kas need universaalsed inimõigused on üldse universaalsed? Kas saame rääkida sellest, et ühe rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimine tähendab, et vähemalt õiguste tuuma puudutav rahvusvaheline ja siseriiklik praktika ühtlustub ja mõisted ühtlustuvad? Vaatlen töös kahte sisulist põhimõtet. Neist esimene on lapse definitsioon – kas lepingu liikmesriigid mõistavad ühtemoodi, kes laps on? Teiseks analüüsin, kuidas mõistetakse lapse parima huvi põhimõtet. Kas liikmesriigid mõistavad neid lepingutes nii tugevalt esil olevaid baasmõisted sarnaselt kasvõi minimaalses ulatuses, sest kultuurilisi erinevusi me täielikult välistada ei saa ja see pole ka inimõiguste eesmärk.
On ju inimõigused ja rahvusvahelised lepingud üldse õiguskordade ühtsustamisele suunatud projektid. Oma töös vaatasin, kas lapse õiguste puhul on see projekt õnnestunud või mitte ja milliseid argumente riikide poolt õiguste tagamisel või mittetagamisel kasutatakse. Kas riigid ütlevad seda, et meil on traditsioonilised väärtused, mistõttu me peame lapse õiguseid rakendama omamoodi ning seetõttu on ka lapsed kui grupp defineeritud kuidagi teisiti meie ühiskonnas või lähtutakse siiski universaalsetest ideaalidest?
Eestis annaks riigiametnike hariduses palju ära teha, et jõuaksime ka lapse õiguste sisulise kaitseni. (Foto: Sven Paulus / ERR Novaator)
Millised erinevusi võib täheldada Soome, Venemaa ja Eesti võrdluses?
Need siseriiklikud rakenduspraktika erinevused on selgelt olemas. Lapse õiguste konventsioon sisaldab tohutult palju erinevaid õiguseid ja ma keskendusin oma töös kahele spetsiifilisele õigusele. Üks on see, kuidas me defineerime last. Vaatasin erinevaid seadustega seatud vanuselisi piiranguid. Ka siin tegin oma valikud ning analüüsisin, kas ja mis vanuses tohivad lapsed abielluda. Teiseks vaatasin, millal võib noor inimene öelda, et ta tahab sõjaväkke minna – kas see vanusepiir erineb ja mis puhul ta erineb. Kolmandaks vaatasin seda, milline on seksuaalsuhteks nõusoleku andmise iga. Neljandaks seda, millised vanuselised piirangud on seatud laste töötamisele.
See oli üks valdkond, kus Eesti torkas selgelt silma kui väga liberaalne maa. Meil võib juba 14-aastane laps öelda samasuguse “jah” sõna nagu täiskasvanud naine või mees ning seksuaalsuhe 14-aastase lapsega on võrdsustatud tegelikult täiskasvanute vahelise läbikäimisega. Teistes riikides ehk Soomes ja Venemaal on see piir pandud 16 eluaasta juurde, mis minu hinnangul on ka oluliselt adekvaatsem. Eesti torkas üldse silma liberaalsusega ja eks laste õiguste tagamisel peabki leidma kesktee liberaalsuse ja paternalismi vahel.
Me anname ju 16-aastastele valimisõiguse, mis maailma kontekstis pole just väga sage. Me emantsipeerime lapsi suhteliselt vara. Ütleme, et tegelikult olete võrdsed täiskasvanutega, aga teisalt kipume ära unustama vajaduse lapsi kaitsta ja selle, et 14-aastane on siiski väga mõjutatav arenev inimene ning tema otsustusvõime või manipuleeritavus on täiskasvanuist erinev. Too seksuaalvahekorra nõusoleku teema oli üks neid, kus Eesti praktika liberaalsus selgelt välja tuli.
Eesti kontekstis oli huvitav ka sõjaväkke värbamise küsimus ja mitte laialt, vaid spetsiifiliselt Kaitseliidu noorliikmeid puudutav küsimus. Kas me Kaitseliitu noorliikmeteks lapsi võttes treenime ja õpetame lapssõdureid? On ju Kaitseliidu eesmärgiks Eesti riigi kaitse. Samas lepingud keelavad laste riigikaitseks kasutamise. Ma ei oska öelda, mis sellest vaidlusest välja tuleb – lapse õiguste komitee senine praktika ei ole väga selge ning ta ei ole andnud sellele küsimusele veel oma hinnangut.
Eesti tõi oma viimases 2014. aasta suvel esitatud raportis välja argumendid, miks traditsioonilistest väärtustest lähtuvalt on meil selline organisatsioon väga oluline. Lisaks rõhutati, et laste kasutamine sõjategevuses on Eesti seadustega selgelt keelatud ning seega ei tähenda Kaitseliidu noorliikmeks olemine otseselt osalemist Eesti riigikaitses. Minu jaoks on väga põnev see, kas siin tuuakse mingeid paralleele Aafrika lapssõdurite väljaõpetamisega ja öeldakse, et tegelikult teete te sisuliselt sedasama ning lapsi ei tohiks võtta sõjalisse organisatsiooni, mille peamine eesmärk on riigikaitse. Siin on traditsioonilised väärtused ja inimõigused ka Eesti jaoks konfliktis.
Venemaa torkas silma sellega, et formaalselt ta rahvusvahelisel tasandil traditsiooniliste väärtuste argumente välja ei too, aga sisuliselt on lapse õiguste ja üldse inimõiguste tagatus Venemaal kindlasti küsimuseks ning toetub ühiskonnast tulenevatele traditsioonilistele dogmadele. Näiteks on Venemaa lastekodudes väga palju sotsiaalseid orbe, sest nende vanemad on vaesed ega suuda neid ülal pidada ja selline praktika on lapse parima huvi kontseptsioonile kindlasti oluliselt vastukäiv. Lapse parim elukeskkond peaks olema perekond. Nõuka-aegne mentaliteet, kus ühiskond oli lapse õige kasvukeskkond – sest pere teeb vigu ja ühiskond ei tee – on Venemaa puhul siiski veel prevaleeriv.
Venemaa uurimine on praegu väga keeruline, sest formaalsed positsioonid ja tegelik praktika on vastukäiv. Nad ütlevad küll, et inimõigused on ühiskonnale väärtuslik. Samas reaalne praktika või president Vladimir Putini, või ka lapse õiguste ombudsmani räägitu käivad neile väärtustele oluliselt vastu.
Näiteks abiellumise puhul ütles Venemaa lapse õiguste ombudsman Tšetšeenia näidet kasutades, et see ongi normaalne, et tütarlapsed abielluvad, kuna mõned lapsed ja eriti mõndade kultuuride lapsed saavad varem küpseks. See, et Tšetšeenia kõrged võimukandjad tahavad võtta endale abikaasaks mitut last on selles retoorikas täiesti normaalne. See laste abiellumise teema oli ka koht, kus tuli välja lapse õiguste komitee ja ka ÜRO institutsionaalne nõrkus.
Ma ütleksin veel kurjemalt – ÜRO lapse õiguste komitee kasutab topeltstandardeid. Lääneriikide puhul ta laste abiellumise iga probleemsena välja ei too. Lapsed tegelikult tohivad abielluda ja fakt on see, et ka Eestis abielluvad keskmiselt 20 tüdrukut ja kaks-kolm poissi igal aastal enne täisealiseks saamist. Aga seda lapse õiguste komitee probleemse praktikana lääneriikide puhul välja ei too.
Samas Aafrika riikide ja nende kultuuride puhul, kus lapsi pannakse varakult mehele, on see väga tugevalt üleval olev teema ja komitee ütleb selgelt, et 18 eluaastat peab olema abiellumise ea piir. Järelandmisi siin ei tehta, sest pole põhjusi, miks lapsed peaksid saama abielluda. Peamine abiellumise põhjus on lapse saamine, kuid last saab kasvatada ka abielus olemata. Seda eriti meie ühiskondades, kus abielu institutsioon pole enam nii tugev, kui ta on võib-olla traditsioonilisemates ühiskondades. Seega on riike, kus komitee toob välja, et 18 eluaastat on abiellumise jaoks alumine piir. Ja siis on Eesti, Venemaa ja Soome, kus seesama komitee on vait, kuigi meie lapsed ka abielluvad ja seda täiesti seaduslikult.
Seega ei ole lapse õiguste komitee suutnud luua ei ühtseid ja selgeid standardeid ega ka ühtlustanud riikide praktikat. Ometi räägime ju minu näiteriikide puhul lääneriikidest, kes toimivad väga lähedases õigusruumis. Kaks riiki ehk Soome ja Eesti neist on veel ka EL-i liikmed, kuid ka siin on praktika laste õiguste kaitsel väga erinev.
Mu töö üks lõppjäreldusi on see, et ideaalis võime ju universaalsusest ja ühtsetest väärtustest rääkida, aga kui vaatame reaalset praktikat ja seda, mida riikides tehakse, siis see pole sarnane ega tuumas ühtlane. Ja kahjuks ka inimõiguste ja lapse õiguste komitee ei ole suutnud seda praktikat ühtlustada. Ses mõttes pole ta autoriteediks või suutnud oma seisukohta piisavalt välja tuua, sest riigid ei saa aru, milline tuum neil õigustel on.
Kuidas on lood laste õigustega Eestis, kas siin on mingeid edetabeleid?
Sellist statistikat ma lapse õiguste komitee poolt näinud ei ole. UNICEF teeb statistikat mõningate õiguste, näiteks hariduse, sotsiaalse hakkamasaamise ning sotsiaalkindlustuse kohta. Üldiselt on Eesti EL-i liige ja üks ühinemise eelduseid oli see, et Eesti järgiks inimõiguseid, muuhulgas ka lapse õiguseid. Paneksin Eesti seega kindlasti maailma riikide ülemise ossa. Meil siiski üritatakse lapse õiguseid järgida vähemalt sõnades. See, kuidas suudame seda praktikas realiseerida on natuke teine küsimus. Oleme mõningates küsimustes ühte ja teistes jälle teise äärmusse minev.
Eesti puhul tuli selgelt välja ka see, et meil on riigiaparaadi võimekusega probleeme, sest inimõiguste sisuliseks tagamiseks ei piisa, kui sul on üldine norm näiteks lastekaitseseaduses. Küsimus on pigem selles, kuidas sotsiaaltöötaja või politseinik konkreetset vaidlust lahendades kokkuvõttes käitub. Kas ta saab neist seaduses sisalduvatest väärtustest ja kaalutlustest aru? Aga Eesti on siiski läänelik inimõigusi austav riik.
Millised on Eestis laste õiguste osas enim tähelepanu vajavad kohad?
Õigusloome poolelt pole eelnevalt väljatoodule midagi olulist lisada. Küll aga annaks riigiametnike hariduses palju ära teha, et jõuaksime ka lapse õiguste sisulise kaitseni. See, et kohtunikud teaksid, mida tähendab lapse parima huvi kontseptsioon, kuidas seda kaaluda ja konkreetses vaidluses lapse parimat huvi välja selgitada. Samuti see, kuidas last ära kuulata. Ka teised sotsiaalteaduslikud analüüsid näitavad, et Eestis peetakse oluliseks laste ärakuulamist, kuid laste arvamust ja seisukohti tihti otsustusprotsessis siiski arvesse ei võeta. Läbi praktika ju õiguskord arenebki ja läbi selle tulevad välja ka kitsaskohad. Kui praktika läheks õigesse voolusängi, siis jõuaksime varsti välja ka laste õiguste sisulise tagamiseni.