TÜ doktorant: rottide kõdistamine aitab leida kaitset haiguste eest
Tänasel tudengiteaduse päeval Tartus Ahhaa teaduskeskuses tutvustavad oma teadusartikleid Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli üliõpilased. Tartu ülikooli psühholoogia doktorant Kai Tiitsaar rääkis teaduspäeval, kuidas ta rotte kõdistades positiivse afekti ehk rõõmu väljendumise kaudu jätkusuutlikkust uurib.
Sage positiivsete emotsioonide kogemine kaitseb inimest erinevate haiguste, seal hulgas depressiooni ja ärevushäirete eest. See, millisel määral inimesel on kalduvus kogeda positiivseid emotsioone, on elu jooksul suhteliselt püsiv isiksuseomadus, mida mõõdetakse küsimustike abil. Ent selleks, et uurida positiivse afekti kaitsvat toimet ajukeemia tasandil, vajavad teadlased head loomkatsemudelit.
Näiteks depressiooniga sarnase seisundi imiteerimiseks rotil kasutavad uurijad erinevaid stressirežiime. Need meetodid on laialdaselt kasutusel uute ravimite testimiseks ja stressi mõju uurimiseks. Selliste katsete puhul ei võeta aga arvesse individuaalseid erinevusi ning sageli eeldatakse, et rotid reageerivad stressi tingimustes enam-vähem ühtemoodi.
Tegelikult sõltub stressi mõju individuaalsetest erinevustest ja just sellele keskendub oluline osa Tartu ülikooli neuropsühhofarmakoloogia laboris tehtavast uurimistööst. Nimelt, uurivad sealsed teadlased individuaalseid erinevusi ja sellest tulenevat haavatavust või vastupanuvõimet. Nii saab depressiooni tekkemehhanisme paremini selgitada ning see aitab vastata, millest tuleneb loomulik kaitsevõime. Seda teadmist saab tulevikus kasutada paremate ravimite leidmiseks.
Kõdistamine rõõmustab rotte
Nagu inimesed, nii on ka kõige tavalisemad laborirotid üksteisest küllaltki erinevad. Nii uuribki doktorant Kai Tiitsaar kolleegidega erinevusi rottide positiivses afektiivsuses. Tema töö lähtub väliseestlase Jaak Panksepa avastusest, et kui rotti kõdistada, toob ta esile ultrahelihäälitsusi. Panksepa hilisemate tööde käigus selgus, et need häälitsused näitavad positiivset afekti ehk väljendavad rõõmu või heameelt.
“Kõdistamine meenutab rotipojale müramist ning tegelikult näeb ka protseduur ise selline välja: rott mängib inimese käega,” rääkis Tiitsaar. “Selle meetodi abil näitas meie töögrupp, et kui noort rotti igapäevaselt natuke kõdistada, siis kujuneb välja talle omane häälitsemise ehk kudisemise viis, mis on püsiv ka täiskasvanueas.”
Siinjuures on kõige olulisem, et sellisel viisil määratud rõõmsamad ja vähem rõõmsamad rotid erinevad üksteisest stressitundlikkuse poolest. “Need, kes rohkem kudisevad ja on seega kõrgema positiivse afektiivsusega, on stressi mõjude suhtes vastupidavamad,” lausus Tiitsaar.
Nii uurivad psühholoogid, mille poolest tegelikult rõõmsamad ja vähem rõõmsad rotid teineteisest erinevad ja kuidas nad stressile reageerivad. Praeguseks on teada, et ajukeemias on neil mitmeid erinevusi ning stressi mõjul toimub suuremaid muutusi just vähem rõõmsate rottide ajus.
Rotid aitavad haiguste teket mõista
Uurimistöö üheks osaks on hinnata, millised muutused on kasulikud ja aitavad kaasa stressiga toimetulekule ning millised neist on kahjulikud. Kai Tiitsaare töö keskendub sellele, millised muutused toimuvad naalduvas tuumas ehk ajupiirkonnas, mis vastutab motivatsiooni ja erinevatele positiivsetele stiimulitele reageerimise eest.
Kui depressiooni tõttu alaneb inimesel meeleolu ning motivatsioon väheneb, võib oletada, et tema naalduvas tuumas on toimunud kahjulikud muutused. Selle hüpoteesi kontrollimiseks mõõdavad Tartu ülikooli neuropsühhofarmakoloogid nii rõõmsatel kui vähem rõõmsatel rottidel naalduvas tuumas toimuvaid keemilisi protsesse ning nendega seotud valkude taset ajukoes. Nende tulemuste kõrvutamisel käitumiskatsetest saadud andmetega, kus hinnatakse näiteks looma ärevustaset, võib hakata mõistma, millised muutused viivad patoloogilise käitumiseni ning millised muutused ajus on kasulikud ja seega pakuvad kaitset haiguse eest.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool