Doktoritöö: ajaloo õppija peaks tunnetama ennast ajaloolise isikuna
„On õigustatud eeldada, et üldpedagoogika metodoloogiad kehtivad iga õppeaine puhul ning neist peaks ka ajaloo jaoks piisama. Et see päriselt nii ei ole, selle põhjuseks on ajaloo dimensiooniline olemus – see ei jutusta lihtsalt kunagi toimunud lugusid, vaid annab tähenduse inimliku eksistentsi ajalisele mõõtmele, inimkogemuse muutumisele ajateljel,“ selgitab Milvi Piir, kes kaitseb täna Tallinna ülikoolis doktoritööd.
Inimese elu on aegruumiline tervik, seda ei saa jagada valdkondadeks või õppeaineteks, sedastab Piir. Doktoritöös küsib ta, kuidas kujuneb ajataju ning mis võimaldab inimesel liikuda mõttelisel ajateljel minevikku ja tulevikku.
„Sellele küsimusele vastates selgub subjektiivne enesekohane ajatunnetus, mis töötab mõtestatud ja tähenduslike seoste kaudu. See ilmneb eelkõige emotsionaalses ja väärtuste raamistikus, millesse õpitav materjal paigutatakse,“ sõnas Piir.
Teemasse süvenedes hakkab üha olulisemat rolli mängima väärtuste, tähendusloome ja tähenduslikkusega seotud problemaatika.
Ühe peamise järeldusena toob autor välja, et kasvatuslikust vaatenurgast on ajaloo õpetamise peamiseks sihiks aidata õppijal tunnetada ennast kui ajaloolist isikut, mõista enese ajaloolisust.
„Seejuures võimaldab filosoofilis-metodoloogiline mõtestamine leida ajalookasvatusel oma eesmärki, psühholoogilise ajataju uuringute kaasamine aga kasvatuse eeldusi. Arvestades ajalooga suhestumise rolli muuhulgas individuaalse enesepildi ja rahvusliku identiteedi kujunemisel, peaks ajalugu olema piisavalt oluline, et panustada selle raames toimuvasse väärtusrefleksiooni teadlikult ja süvitsi,“ selgitas Piir.
Doktoritööd "Ajalookasvatus: subjektiivne ajataju, väärtused, metodoloogia" juhendas Tallinna ülikooli dotsent Tiiu Kuurme, oponendid Helsingi ülikooli emeriitprofessor Sirkka Ahonen ja Tartu ülikooli dotsent Olga Schihalejev.
Toimetaja: Marju Himma