Keemikud leidsid kihilise caffè latte valmistamise võtme
Mis on ühist maailmamerel ja caffè lattel? Esmapilgul ehk mitte kuigi palju. Keemikud on aga avastanud, et piima sisse piisavalt kiirelt kohvi soristades moodustub selles samalaadne kihiline struktuur kui meredes ja ookeanides. Tähelepanekust tõotab tõusta kasu ka ülejäänud toidutööstuses ja näiteks sünteetiliste organite valmistamisel.
"Täiesti ideaalset ja kriitilist kiirust on raske välja tuua, sest vedeliku omadusi mõjutavad ka teised muutujad nagu tiheduse gradient, temperatuur, klaasi kõrgus jne. Tavatingimustel ja tüüpolukorras võiks see ületada aga 21 cm/s," selgitas uurimuse üks autoritest Howard Stone, Princetoni ülikooli keemiainsener. Nähtust ajendas teadlast ja tema kolleege uurima ühel nädalal nende postkasti potsatanud e-kiri, mis sisaldas nii pilte kui ka lihtsat küsimus "Mis toimub?".
Esmalt üritas Stone'i töörühm matkida nähtud olukorda elutruult kohvi ja piimaga. Parema aimduse saamiseks otsustasid teadlased aga värvitud ja erineva soolasisaldusega vee kasuks. Sisuliselt on tegu sama olukorraga. Piima ja kohvi peamiseks erinevuseks on nende tihedus. "Aja möödudes jõudsime järeldusele, et kesksel kohal on okeanograafidele mitu head aastat tuntud topeltdifusiivne konvektsioon. Seetõttu saab eristada ka maailmameres erinevaid kihte," selgitas töö esimene autor Nan Xue.
Tassi äärele kõige lähemal asuv espresso-piima segu jahtub kõige kiiremini. Sellega kasvab vedeliku tihedus. Jahtunud osa segust langeb tassis sama tihedusega kihini. Segu hakkab ringlema seejärel tassis horisontaalselt, tekitades mitmeid üksteisest suuresti sõltumatuid konvektsioonirakke. Struktuur võib säilida tassis tunde või isegi päevi. Selleks peab ületama vedeliku temperatuur vaid välistemperatuuri.
Samas avastas Xue, et caffè lattet võib selle hetkeni ka õrnalt segada või rüübata. Kord juba tekkinuna taastuvad konvektsioonirakud ja eristatavad kihid alati. Seda muidugi juhul, kui algselt langes kohvi piima sisse piisavalt kiiresti. Esteetika asemel maitset nautida tahtes võib olla see aga isegi ebasoovitav. Mida kiht allapoole, seda rohkem sisaldab see piima.
Stone nentis, et nähtuse võimalike praktiliste rakenduste peale mõtlemine võttis peaaegu sama kaua aega, kui alusmehhanismide pealiskaudne mõistmine. "See on alati ühtaegu kõige naljakam ja raskem osa. Leidsime lõpuks, et sama printsiipi saab rakendada näiteks tarrendites, geelides ja sünteetilistes kudedes. Võib-olla on mõni magustoite valmistav kokk juba sellega kokku puutunud ja selle peale mõelnud, aga teaduskirjanduses pole seda veel sellisena kirjeldatud," muigas keemiainsener.
Uurimus "Laboratory layered latte" ilmus ajakirjas Nature Communications.