DNA analüüs: lumeinimese legend ei sündinud tühjalt kohalt
Jutud lapsi varastavatest ja matkajaid ründavatest lumeinimestest on tõenäoliselt väljamõeldised ja legendidele panid aluse hoopis kohalikud karud. Nii võib järeldada väidetavalt suurte jalgade ja hammastega jetidelt pärinenud üheksat DNA proovi uurinud teadlaste töö põhjal.
"Tulemused viitavad väga tugevalt, et jetilegendile panid aluse kohalikud pruun- ja mustkarud. Kuigi me ei leidnud lõpuks tõendeid mingi ahvisarnase eluka või kummalise karuhübriidi olemasolust, olen isiklikult ikkagi rahul. Himaalaja mäestikus elavate karude kohta ei teata eriti palju, veel vähem nende geneetikast," sõnas uurimuse juhtivautor Charlotte Lindqvist, Buffalo ülikooli bioloog.
Tegu pole esimese katsega analüüsida väidetavatest lumeinimese karvadest eraldatud pärilikkusainet. Seda tehti esmakordselt juba 2014. aastal. Järeldus – jetilegendile andsid tõenäoliselt bioloogilise aluse himaalaja pruunkarud või pruunkarude ja jääkarude hübriidid. Toona uuritud 37 proovi sisaldasid muu hulgas ka paari sünteetilist kiudu ning näiteks inimese, aasia taapiri ja okassea karvakest.
Lindqvist ja ta kolleegide sõnul annavad nende töös kasutatud meetodid aga ammendavama vastuse. Peale karvade uuris töörühm ka hambaid, nahatükki, luud ja isegi ühte roojaproovi. Hambad ja mõned karvadest leiti Tiibeti platoolt juba 1930. aastate lõpus, tükk nahka võeti kohaliku kloostri reliikvia küljest ja luu leidis ühest koopast Tiibetis rännanud tervendaja.
Uurimismaterjali annetas ja uuringuid rahastas telesaadete tootja Icon Films. Ettevõte tõi möödunud aasta ekraanile muu hulgas erisaate "Yeti or Not". "Võin tõesti kinnitada, et me ei läinud teadlastena lumeinimeste olemaolu ümber lükkama," sõnas Lindqvist.
Raku jõujaamades – mitokondrites – leidunud mtDNA analüüsil selgus, et üks neile läkitatud proov sisaldas koera pärilikkusainet. Teised aasia mustkarude ning himaalaja ja tiibeti pruunkarude DNA-d.Himaalaja pruunkaru. Autor: Abdullah Khan/Snow Leopard Foundation
Lindqvist järjestas kolleegidega lisaks etteantud proovidele Aasias elava 23 karu mitokondriaalse pärilikkusaine. Selle tulemusena valmis esimene himaalaja pruunkaru (Ursus arctos isabellinus) ja mustkaru (Ursus thibetanus laniger) täielik mitokondriaalne genoom. Neid maailma teistes piirkondades elavate karude DNA-ga kõrvutades selgus, et tiibeti pruunkarud on lähedases suguluses nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas elavate karudega. Himaalaja karude põlvnemisliin lahknes teistest aga ligikaudu 650 000 aasta eest. Tõenäoliselt viis selleni jääaeg.
Bioloog nentis, et Tiibeti platool elavad karud on ohustatud või väljasuremise äärel. "Nende geneetilise struktuuri ja asurkonna suuruse täpsem teadmine võib pakkuda meile paremaid juhiseid täiendavate kaitsemeetmete kavandamiseks. Sellisel kujul on jetidest või vähemalt nende n-ö jäänustest kasu küll," lisas Lindqvist.
Tänapäeval inimeste meeli erutava legend muutus populaarseks möödud sajandi alguses. Kuigi jetisid kohtab Nepaali ja Tiibeti aladel elavate inimeste rahvajuttudes juba tunduvalt varem, kandsid need pigem moraliseerivat või õpetlikku tähendust. Ohtlikele loomadele ei tasu läheneda.
1921. aastal märkas aga Mount Everesti ekspeditsiooni juhtinud Briti botaanik-poliitik Charles Howard-Bury suuri jalajälgi. Kohaliku giidi sõnul oli tegu "metoh-kangmi" ehk meeskaru-lumemehe jälgedega. Ekspeditsiooniliikmeid hiljem intervjueerinud reporter Henry Newman tõlkis sõna "metoh" ekslikult "räpaseks". Seda veelgi ilustades jõudis ta viimaks sõnani "põlastusväärne". Põlastusväärne lumeinimene tõmbas juba piisavalt tähelepanu, et seda asusid järgnevatel kümnenditel küttima sajad õnneotsijad, võimendades sellega legendi veelgi.
Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.