Surid akadeemikud Ülo Lumiste ja Karl Siilivask
Möödunud laupäeval, 18. novembril suri 90-aastasena ajaloolane ja akadeemik Karl Siilivask, teisipäeval, 20. novembril suri 88-aastasena matemaatik ja akadeemik Ülo Lumiste.
Karl Siilivask (20. jaanuar 1927 – 18. november 2017) sündis Võrumaal õpetajate peres. Sõjasündmuste tõttu oli ta koolitee keerukas ja katkendlik Lõputunnistuse sai ta 1945. a Tallinna 9. Keskkoolist.
Juba esimestel ülikooliaastatel sidus ta end teadusega Üliõpilaste Teadusliku Ühingu kaudu. Suur osa tema elust on seotud Tartu ülikooliga. 1951. a lõpetas Karl Siilivask seal ajaloo osakonna, 1954. a kaitses samas teaduste kandidaadi väitekirja ja 1968. a doktoriväitekirja. Peaaegu veerand sajandit (1969–1992) oli ta Tartu ülikooli professor ning kokku seitse aastat ajaloo- ja keeleteaduskonna ning ajalooteaduskonna dekaan.
Kümme aastat (1974–1983) juhtis Karl Siilivask Eesti Teaduste Akadeemia ajaloo instituuti. 1977. aastal valiti ta akadeemikuks ajaloo alal.
Teadustöös keskendus akadeemik Karl Siilivask Eesti ajaloo ühele keerukaimale ja ühiskondlikult ning poliitiliselt äärmiselt tundlikule perioodile 19. ja 20. sajandil. Keeruline aeg panid suurele osale tema loomingust oma pitseri. Rohkem kui 200 teadustöö (sh ligikaudu 40 monograafia) ja hulga ajalooõpikute seas on aga mitmed monumentaalsed jääva väärtusega tööd nagu “Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982“, mille initsiaator ja kolme köite vastutav toimetaja ta oli.
Tema eestvedamisel koostati esimene nõukogudeaegne Eesti ajaloo õpik IX–XI klassile (Tallinn 1959), mis võimaldas hakata üldhariduskoolis eesti ajalugu süsteemsemalt õpetama ning mille tonaalsus erines oluliselt tolleaegsest stalinistlikust ajalookäsitlusest.
Akadeemik Karl Siilivask on üks eesti teadusajaloo dokumenteerimise ja lahtimõtestamise algatajaist, selle töö pikaaegne eestvedaja ning innukas kaasaitaja teadusajaloo kui teadusdistsipliini sünnile. Kolmkümmend aastat (1974–2004) oli ta Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees ning kaksteist aastat (1991–2003) Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Balti Assotsiatsiooni asepresident ja president.
Akadeemik Siilivask demonstreeris, et ka piiratud tingimustes ja tugeva ideoloogilise surve all saab teha olulisi asju. Suuresti tema pingutuste tulemusena materialiseerus praeguseks rohkem kui 30-köiteline sari “Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi”. Tema töö kajastub seeriakogumikes nagu “Teaduslugu ja nüüdisaeg”, “Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist” ning Balti teadusajaloo konverentside materjalid (a-st 1977 Historiae Scientiarum Baltica). Tema kui peatoimetaja käe all ilmusid “Eesti teaduse biograafilise leksikoni” esimesed köited.
Kolleegid mäletavad akadeemik Karl Siilivaske kui sümpaatset inimest ja julget teadusjuhti, kes ei kohkunud vajadusel tagasi bürokraatlike ja ideoloogiliste normide eiramisest. Kindlasti mängis selles oma osa pikka aega kestnud spordiharrastus ning innustumine kergejõustikust, tennisest ja suusatamisest. Akadeemikule vääriliselt on ta osalenud ka Tartu–Kääriku suusamaratonil. Parimaks lõõgastuseks pidas ta aga head kuuma sauna.
Akadeemik Karl Siilivask saadetakse viimsele teekonnale 25 novembril 2017 kell 13 Tartu krematooriumi suures saalis.
Ülo Lumiste (30. juuni 1929 – 20. november 2017) sündis Vändras. Kooliteed alustas ta Tamsalus, jätkas Paides ning 1947. aastal lõpetas keskkooli taas Vändras. Matemaatikaõpetaja innustusel asus ta õppima Tartu ülikoolis matemaatika erialal. Kaasaegse matemaatika juurde viis Ülo Lumiste professor Gunnar Kangro, kes võttis ta pärast ülikooli lõpetamist 1952. aastal oma kateedrisse tööle. Peagi suunati ta aga täienduskursustele (19531954) ja aspirantuuri (1956) Moskva ülikooli juurde, kus tema kitsamaks erialaks sai diferentsiaalgeomeetria. 1959. aastal kaitses ta samas kandidaadiväitekirja. Doktoritöö kaitses Ülo Lumiste 1968. aastal Kaasani ülikooli juures ja samal aastal omistati talle professori kutse.
Pärast kandidaaditöö kaitsmist asus Ülo Lumiste teadus- ja õpetajatööle Tartu ülikoolis, olles aastatel 1959–1969 õppejõud ja dotsent, 1969–1989 algebra ja geomeetria kateedri juhataja, 1969–1995 samas professor ning 1974–1980 matemaatikateaduskonna dekaan. Alates 1995. aastast oli ta emeriitprofessor. 1993. aastal valiti Ülo Lumiste Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Ülo Lumiste peamised uurimissuunad on seotud geomeetria alustega, mille põhirõhk on alammuutkondade teooria eri aspektidel. Ta kaasas töösse ka üliõpilasi ja aspirante, nii pandi 1960ndate aastate alguses alus Eesti diferentsiaalgeomeetria koolkonnale. Akadeemiku teine oluline huvisfäär oli Eesti matemaatika ajalugu. Lumiste avaldas üle 260 teaduspublikatsiooni, sh mitmed õpikud ja monograafiad. Aastakümnete jooksul tehtud uurimistöö tulemused on kokku võetud 2009. aastal Springeri kirjastuses ilmunud mahukas monograafias „Semiparallel Submanifolds in Space Forms“.
Teadustöö kõrval pidas akadeemik Lumiste väga tähtsaks ka pedagoogitööd. Tema loenguid on kuulanud enamik eesti matemaatikuid, tema juhendamisel on kaitstud 15 dissertatsiooni, magistri- ja diplomitöid, ta on olnud paljude doktoritööde konsultandiks. Ülo Lumiste oli aktiivne ka erialase elu korraldamisel, olles paljude rahvusvaheliste teaduskonverentside eestvedaja, teadusajakirjade retsensent, väitekirjade oponent, osales mitme erialanõukogu ja seltsi tegevuses. 1987. aastal kutsus ta uuesti ellu Eesti Matemaatika Seltsi ja oli selle esimene president.
Ülo Lumiste mahukat tööpanust on kahel korral tunnustatud Eesti Vabariigi teaduspreemiaga (1999, 2012). 1999. aastal autasustati teda Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Ta oli Tallinna Ülikooli audoktor (1996), Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse auliige (1997), Matemaatika Seltsi auliige (2003).
Akadeemik Lumiste pidas lugu tagasihoidlikust, looduslähedasest ja sportlikust eluviisist. Tema elukestvateks hobideks olid koorilaul ja võimlemine.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa