Teadlase 6 ettepanekut putukate väljasuremise peatamiseks ({{commentsTotal}})

Liigirikkad põlluservad on osa ökoloogilisest intensiivistamisest. See aitab põldu kahjurite eest kaitsta looduslike vahenditega.
Liigirikkad põlluservad on osa ökoloogilisest intensiivistamisest. See aitab põldu kahjurite eest kaitsta looduslike vahenditega. Autor/allikas: Creative Commons, Anita.

Hiljuti avaldatud teadustöö leidis Saksamaa looduskaitsealasid uurides, et viimase 27 aasta jooksul on sealsete lendavate putukate biomass kahanenud rohkem kui 75 protsenti. Tartu ülikooli ökoloog Aveliina Helm selgitab, millist rolli putukad meie igapäevaelus mängivad, mis ohud putukate kadumisega kaasnevad ning millest selline suur langus võib põhjustatud olla.

Putukate rolli ökosüsteemis on võimatu alahinnata. Isegi kui meid võiks rõõmustada asjaolu, et suveõhtud on sääsevabamad ja tüütuid sumisejaid on vähem, ei rõõmusta me kindlasti putukatega seotud inimestele hädavajalike looduse hüvede kadumise üle. Ei rõõmusta kedagi ka laululindude või maastike õiterohkuse kadumine. Putukatel on keskne roll ökosüsteemide toimimises – putukad on maailma liigirikkaim elustikurühm, 60% lindudest toitub putukatest ja 80% taimeliikidest on tolmeldatud putukate poolt.

Putukad koos teiste lülijalgsetega moodustavad ka olulise osa mulla elustikust, tagades, et mullad on viljakad ja aineringe toimib. Nii on putukad, kes toimetavad mullas ja mulla pinnal, omakorda toiduks nendele putukatele, kelle langust ajakirjas PLOS One ilmunud uurimistöö kirjeldas. Ökosüsteemides, kus kõik sõltuvad kõigist ja kus kõik on kellelegi toiduks, mõjutab ühe liigirühma suur kadumine ka kõiki teisi elustikurühmasid.

Teadlased on avaldatud tööst šokeeritud, kuna tugev putukate langustrend joonistus välja äärmisel lihtsa ning üheselt mõistetavana: kunagisest putukate biomassist on 27 aastaga tänaseks alles jäänud vähem kui veerand. Võib-olla on seda igaüks ka ise märganud – mõelge, kas täna jääb teil autode numbrimärk pärast suvist sõitu oluliselt puhtamaks kui paarkümmend aastat tagasi?

Näide liigivaesest teeservast, mis ei toeta põllumajandusmaastike elurikkust. Kollased kuivanud rohu laigud pärinevad taimemürkidest. Autor: Aveliina Helm.

Saksamaa teadlaste kasutatav metoodika ei võimaldanud kahjuks uurida, millised liigid on oma arvukuses enim kaotanud. Suur biomassi langus võib näiteks viidata, et kadumas on suuremad putukad nagu kimalased, liblikad, suuremad mardikad. Teisalt aga jääb võimalus, et nõnda suur langus on seotud ka väiksemate putukate tohutu kaoga – kui liblikaid ja kimalasi kui üsna tähelepanuväärseid putukaid on küllalt hästi läbi aastate seiratud, siis väiksemate putukate käekäigu vastu pole keegi nii pikaajaliselt huvi tundnud – see on liigikeskse lähenemise tagajärg looduskaitses.

Kas samasugune oht valitseb ka Eesti putukaid?

Elurikkuse kadumine on ülemaailmne ja suur probleem ning ennekõike tuleb põhjuseid otsida massiivsest maakasutuse muutusest viimase sajandi jooksul. Põllumajanduse intensiivistumine on suurimaks maismaa- ja mageveeökosüsteemide elurikkust mõjutavaks teguriks Euroopas.

Aastatuhandete jooksul on Euroopas maakasutuse tingimustes kujunenud traditsioonilistele põllumajandusmaastikele iseloomulikud ökosüsteemid. Sellest elurikkusest suur ja ka toidutootmise seisukohalt väga kasulik osa on ajalooliselt elutsenud nn traditsiooniliste põllumajandusmaastike liigirikastel karjamaadel ja heinamaadel, mida me täna tunneme poollooduslike koosluste nime all. Mesilased, kimalased, liblikad, erinevad põllukultuuride kahjurite looduslikud vaenlased ja paljud teised putukarühmad on sõltuvad just sellistest taimestikult liigirikastest õiterohketest niidukooslustest.

Fotol on näide jätkusuutmatust põllumajandusmaastikust. Eesti, Väike-Maarja piirkond (nitraaditundlik ala). Autor: Maa-amet.

Selliste elupaikadega seotud liigirühmad ongi täna suurimas ohus, kuna põllumajanduse intensiivistumise käigus alates 1950ndatest aastatest on sellised elupaigad kas üles küntud, metsastatud või hüljatud ja võsastunud. Asemele on tulnud suurte põldudega üheülbalised maastikud koos rohke agrokemikaalide kasutusega. Nii ongi Saksamaa teadlaste tuvastatud putukate liigirikkuse langus kõige tõenolisemalt seotud suurte muutustega looduskaitsealasid ümbritsevas maastikus.

Tegelikult ei ole teadmine, et paljud niidu- ja põllumaastike liigid on kadumas, ökoloogide jaoks midagi uut. Juba ammu on teada üleeuroopaline tugev langus nii liblikate kui ka põllumajandusmaastike lindude arvukuses. Liblikate arvukus on viimase kahe kümnendiga kahanenud 40%, põllumajandusmaastike lindude arvukus aga 50%. Eestis on lisaks kadumas ka metsalinnud – Eesti ornitoloogiaühingu seire tulemusel teame, et Eestist kaob igal aastal 60 000 linnupaari ja alates 1980ndatest on metsalindude arvukus vähenenud pea veerandi võrra.

Eestis on seni ikka arvatud, et meie loodus on ülejäänud Euroopaga võrreldes paremas seisus. Mõnedes piirkondades see nii ongi ja paljud Eesti kaitsealad on suured ning liike hästi säilitanud. Siiski on intensiivse põllumajanduse ja maastikukujundusega seotud probleemid ka meil samad kui mujal Euroopas. Kui putukatele vajalikud poollooduslikud niidukooslused on veel Lääne-Eestis ja saartel siin-seal alles ja neid ka jõudsalt taastatakse, siis paljudes Eesti piirkondades liigirikkaid niidukooslusi enam säilinud ei ole. See, kui Saaremaal niidukooslusi taastatakse, ei soodusta kuidagi Tartumaa kimalaste elurikkust.

Ka suur armastus pideva muruniitmise vastu on elurikkust negatiivselt mõjutav tegur. Iga paari nädala tagant niidetavad muruplatsid on eri liikide elupaigana samaväärsed poe esise parklaga – ökoloogilises mõttes on mõlemad nagu kõrb. Igaüks võib põllumajandusmaastikes või uusasulates ringi sõites endalt küsida: kus pesitseb siin lõoke, millest toitub liblikaröövik või kimalane?

Elurikkus on põllumehele vajalik!

Erinevate elustikurühmade olemasolu ja sellest sõltuv ökosüsteemide funktsioonide säilimine on otseselt seotud põllumajandusega ja meie võimekusega end ära toita. Põllumees vajab tolmeldajaid, vajab põllukahjurite looduslikke vaenlasi, vajab elustikku, kes tagab mullaviljakuse ja aineringe, vajab mükoriisaseeni – nähtamatuid sümbionte mullas, kes aitavad suurendada saagikust ja põllukultuuride vastupanuvõimet ekstreemsetele ilmaoludele, vajab põlluserva liigirikkaid taimekooslusi erosiooniohu vähendamiseks, põuakindluse suurendamiseks ja veerežiimi parandamiseks. Kokkuvõtvalt, põllumees vajab elurikkust ja toimivaid ökosüsteeme, et tagada jätkusuutlik toidutootmine.

Saksamaa teadlaste leid ning ka kõik teised teadlaste poolt tuvastatud trendid näitavad, et tänased maastikud kaotavad elurikkust väga kiires tempos. Me aga ei saa endale lubada sellist eksperimenti, et teada saada mis juhtub, kui kaotame putukad, linnud või mullaviljakuse säilitamiseks hädavajaliku mullaelustiku. On igati põhjendatud, et rakendame ettevaatusprintsiipi: loodust tuleb kaitsta kuna me täpselt ei tea, mis saab siis kui seda enam ei ole.

Hiljutiste tulemuste valguses küsivad nii teadlased kui ka kõik teised: kas me ehk oleme juba hiljaks jäänud, et midagi muuta? Elurikkuse muutused on aeganõudvad – tõenäoliselt panid täna dokumenteeritavatele elurikkuse kahanemisele aluse juba aastakümnete tagused sündmused. Liikide arvukuse muutusi näeb harva reaalajas, enamasti reageerib elustik negatiivsele tegurile teatava ajalise lõtkuga. Teadlased on sellele nähtusele isegi nime pannud – väljasuremisvõlg.

Mida me saame teha?

Teadlased on viimastel aastatel kutsunud üles liikuma põllumajanduse „ökoloogilise intensiivistamise“ poole. See on teadlik põllumajanduspraktikate kujundamine ökoloogilisi tegureid ja elurikkuse poolt pakutavaid hüvesid oskuslikult ära kasutades. Ökoloogilise intensiivistamise puhul ei ole toidutootmine ja elurikkus vastuolus nagu praegu, vaid vastupidi, nad soosiksid üksteist.

Ökoloogiline intensiivistamine lubab säilitada tänast saagikust, kuid mitte 50ndate meetoditega, vaid kasutades kaasaegseid teadmisi. Ökoloogiline intensiivistamine ei pea olema sama mis orgaaniline põllumajandus. See võib olla endiselt küllaltki intensiivne toidutootmine, kuid selline, mis tagab ka maastike elurikkuse säilimise.

Üheks osaks praktilistest tegevustest ongi maastike mitmekesisemaks muutmine: näiteks põldude vahel olevad poollooduslikud niidukooslused, liigirikkad tee- ja põlluservad, väiksemad põllud ja nendevahelised niiduribad, mitmekesisem kultuuride valik. Seda kõike on ka küllaltki lihtne korraldada, vähemalt veel Eestis.

Põllumehed kardavad sageli, et põldude vahelised niiduribad on umbrohu allikas. Tartu ülikooli teadlased on aga leidnud, et kui põllu- või teeservad on laiemad kui 3 meetrit, neid ei künta üles ja hooldatakse niitmisega kaks korda aastas, kujuneb sinna püsikutest koosnev tolmeldajaid ja põllumajanduskahjurite looduslikke vaenlasi toetav niiduökosüsteem. Kui sinna külvata veel juurde kahjurite looduslike vaenlaste toidutaimi ning tolmeldajaid soosivaid kodumaiseid õistaimi, muutub põlluserv tüütust nuhtlusest põllumehe suureks abiliseks nii biotõrjel kui põllukultuuride tolmeldamisel.

Soovitused elurikkuse säilitamiseks meie maastikes:

  1. Rakendada põllumajandusmaastike "ökoloogilist intensiivistamist". Ökoloogiline intensiivistamine hõlmab palju väiksemaid ja suuremaid ökoloogilisi nippe. Mõned näited: väiksemad põllud; õiterohked ja vähemalt 3 meetri laiused põlluservad, mida pidevalt üles ei künta; elurikkad teeservad, poollooduslikud niidukooslused põldude vahel; täpsem ja monitoorimisele tuginev agrokemikaalide kasutus; heinateo tagasitoomine purustamise asemel.
  2. Piirkondades, mis tegelikult pidevat niitmist ei vaja, võiks niitmine piirduda vaid korra-kahega aastas: maanteeservad, suured muruplatsid, haljasalade servad ja paljud teised kohad. Muruniiduki ja purustaja asemel oleks hea tagasi au sisse tuua heinategu – niitmine, heina kuivatamine ja äraviimine – ning karjatamine. Suur osa meie maastikest on sarnaselt veekogudele rohketoitelised (eutrofeerunud). Kui tahta liigirikkaid õitsevaid kooslusi, siis peab olema mullaviljakus väike – heinavedu aitab liigseid toitaineid välja viia.
  3. Vähendada toidu raiskamist: selle arvelt saame lubada põllumajanduse toodangu mõningat vähenemist ja anda rohkem ruumi loodusele. Ära visatakse kolmandik toidust ja see paneb keskkonnale tarbetu koorma.
  4. Sööme vähem, aga kvaliteetsemat liha ja piimatooteid. Tavalisel teel ehk intensiivselt toodetud liha on väga ressursimahukas. Eestis püüa eelistada poollooduslikel liigirikastel niidukooslustel kasvatatud veiste ja lammaste liha.
  5. Järgi igaühe looduskaitse põhimõtteid. Me kõik saame anda oma väikese panuse elurikkuse säilimisele. Vaata oma aias, krundil, linnas või omavalitsuses ringi. Mis on need väiksed asjad, mida kohe praegu saad teha: vähem muru niita, hooldada poollooduslikku kooslust, panna üles lindude pesakast või putukahotell ja rajada väike õierohke kodumaistest liikidest peenar.  
  6. Argokemikaalide kasutamine peab tuginema monitoorimisele, olema täpne nii koguselt kui ajastuselt – nii on võimalik kasutada toidu kasvatamisel vähem mürke. Põlde ümbritsevale loodusele ja elustikule tõestatult tugeva negatiivse mõjuga taimekaitsevahendite kasutamist (näiteks neonikotinoidid) peab vältima.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Boris Kustodievi 1920. aastal valminud maal "Bolševik"

Oktoobripööre: päevad Petrogradis, mil tõmmati joon alla tsaariajastule

Kuigi Venemaa kommunistid nimetasid vana kalendri järgi 1917. aasta oktoobris Petrogradis toimunud Talvepalee hõivamist Suureks Sotsialistlikuks revolutsiooniks, selgub samal aastal varasemalt toimunud sündmuste ahelat jälgides, et bolševikud suutsid ära kasutada noore Vene demokraatia peataolekut ning läbi strateegiliste kokkulepete sisuliselt sättida end võimule.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: