Armasta mind hellalt ehk armastuse fenomen teadlase pilgu läbi ({{commentsTotal}})

armastus
armastus Autor/allikas: mr-beiza/Creative Commons

Tõelise armastuse puhul pole terane mõtlemine võimalik. Armastus teeb sõna otseses mõttes rumalaks, leiab Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi külalislektor Siim Pauklin.

Armastus on nähtus, mida on läbi ajaloo täheldatud kõikides inimkultuurides. Enamasti kirjeldatakse seda kahe inimese vahelise ilusa ja romantilise tundena. Suure tundlemise ja teineteisele silmavaatamise käigus unustatakse pahatihti küsida, mida see protsess endast olemuslikult kujutab ja miks armastus üleüldse olemas on. Kas loomad ja linnud on samuti võimelised armastama? Kui nii, siis millised on armastuse liigiülesed tunnused, küsib Pauklin ajalehes „Sirp“ ilmunud artiklis.

Armastus on olnud läbi aegade üks populaarsemaid teemasid muusikute, poeetide ja teiste loominguliste inimeste seas, sama kehtib ka rock'n'roll-i kuninga repertuaari kohta. Elvis Presley üks edukamaid lugusid „Love Me Tender“ ehk „Armasta mind hellalt“ on teaduslik-meditsiinilisest vaatepunktist äärmiselt tänuväärne materjal. Tema siirast lüürikat saab käsitada paaritumiskäitumise representatiivse kirjeldusena ja armastuse kui füsioloogilise nähtuse pihtimusliku haigusloona. Vaatlengi siinkohal Elvise armulaulu sõnu lähtematerjalina armastuse kui fenomeni käsitlemiseks evolutsioonibioloogilisest ning neurokeemilisest arusaamast lähtudes.

Rokk-kontsert hämarduvas võsas
Romantilist armastust on kaua peetud üleloomulikuks nähtuseks ja XII sajandi prantsuse trubaduuride leiutiseks, kuid teadus on need arusaamad kummutanud. Tõendeid armastuse kohta on leitud rohkem kui 200 inimühiskonnas üle maailma ning seepärast võib öelda, et armastus on inimliigi puhul universaalne nähtus.

Tegelikult on armastuse fenomen täheldatav isegi üle inimliigi piiride. Kes on seisnud Eestis suveõhtul mõnel niidul või võsa lähikonnas, teab, missugune möll seal käib: ööbik laulab täiest kõrist, karvaste ja suleliste hormoonid möllavad, armastus on selgelt õhus. Teadlase kõrvale on linnulaul nagu muusika – täpsemini nagu rock’n’roll’i kuninga kontsert. Selle sõnum tekitab loodusteadlases äratundmisrõõmu: üht ja sedasama laulab nii kitarriga Elvis kui ka õhtuses võsas laksutav ööbik, kui tõlkida mõlema laul miljonite aastate jooksul evolutsiooniliselt kujunenud instinktide ja neurokeemia keelde.

Elvise tuntumaid lugusid „Love Me Tender“ on armastuse olemuse mõistmisel musternäide, edastades sõnadega peamise, mida armastus endast inimesele kujutab. Just nõnda armastaja tunnebki, nagu laulus öeldud. Sama hästi sobiks analüüsiks muidugi ka mõne teise tuntud popartisti ja rokkmuusiku ballaad või romantilise poeedi looming.

Mis puutub Presley hitti, siis selle saamislugu on segane. „Love Me Tender“ sai kuulsaks 1956. aastal linastunud sama pealkirjaga vesterni kaudu, kus Presley selle esitab. Selle viisina on kasutatud George R. Poultoni laulu „Aura Lee“, millele kirjutanud uued sõnad Ken Darby, kes aga loovutanud autoriõigused Elvis Presleyle ja oma abikaasale Vera Matsonile. Kirke Kangro tõlge „Hoia mind“ on küll väga hästi lauldav,1 kuid jääb siiski semantiliselt originaalist päris kaugele ega sobi armastuse fenomeni teaduslikuks avamiseks. Seetõttu võtan arutluse aluseks uue proosatõlke.

Aga hiilime nüüd laululinnule lähemale, otse lava juurde esiritta, ignoreerime hardunud austajaskonna helehäälseid kilkeid ja kuulame tähelepanelikult, mida ta meile oma meloodilise baritoniga laulab.

Elvise värss hämarduvast võsastikust kostub nõnda:
„Armasta mind hellalt,
armasta mind magusalt,
ära iial lase mul minna.
Tänu sinule on mu elu täiuslik
ja ma armastan sind väga“

(„Love me tender,
Love me sweet,
Never let me go.
You have made my life complete,
And I love you so“).

Elvise ridu kuuldes tuleb esimese asjana tõdeda, et romantiline armastus on olemuselt üsna lihtsakoeline ja üheplaaniline – erakordset mõttekeerukust siit ei leia. Tasakaalukas arutlus ja objektiivne faktidele toetumine on armastaja ajus maha surutud, kõik toetub subjektiivsele ülevoolavale emotsioonile, mõistus on armastajal täielikult välja lülitatud.

See mõistusevastasus on lausa teaduslikult tõestatud. Armastajal lükkub analüüsivõime peamiseks asukohaks oleva neokorteksi roll ajutegevuses tagaplaanile, juhtohjad haarab evolutsiooniliselt ürgsem instinktidest lähtuv ja kõige sügavamal paiknev ajuosa. See on ka mõistetav, sest iha, sugutung, kiindumine, armastamine ja paaritumine on evolutsiooniliselt väga ürgne protsess ning esineb isegi suhteliselt väikese neokorteksiga olevuste seas.

Füsioloogiliselt ja neurokeemiliselt on sellega seonduvad mehhanismid liikidel üsna sarnased. Kõige rohkem infot armastuse neurokeemia ja signaaliradade funktsiooni kohta on saadud Põhja-Ameerikas elavate preeria-uruhiirte (Microtus ochrogaster) peal tehtud katsetel, sest see närilise liik sarnaneb inimliigiga monogaamse paarisuhte loomise poolest. Nad kasvatavad järglasi üheskoos, kuigi 97 protsenti imetajatest ei loo pärast sigimist monogaamset paarisuhet.

Armastuse kui fenomeni evolutsiooniline eesmärk ongi ajukeemia tõttu tekkiva mõnusa tunde kaudu motiveerida meid keskendama sigimisajal oma energia üheleainsale partnerile korraga ja tekitada paarisuhe, et saaks järglase koos vähemasti imikueas üles kasvatada. Sel juhul paraneb tema võimalus ellu jääda.

Armatus ei armasta mõistust
Nüüd aga lauluridade süvaanalüüsi juurde. Elvis nõuab, et teda tuleb „hellalt“ armastada. Tegu pole Elvise isikliku kiiksuga, vaid sellisel alateadlikul soovil on evolutsiooniline põhjus. Kui paariline käitub armastajaga halvasti, siis see on paratamatult armastajale ohusignaal, mis vihjab partneri vähesele pühendumisele ja tolle valmisolekule kõrvalsuheteks.

Isasele loomale on emase mitte-monogaamne käitumine katastroof, sest isase geenid ei pruugi järglastele edasi kanduda ja ta raiskaks võõraste järglaste kasvatamisel oma väärtuslikku ressurssi ja energiat. Emase seisukohast on armastatava vähene pühendumine samuti halb enne: kui isane näib algusest peale hoolimatu, siis ta ei pruugi ka panustada järglaste kasvatamisse, vaid võib pärast järglase eostamist liikuda järgmise partneri juurde ja jätta esimese üksikemaks. Seega on „hella“ ja „magusa“ armastuse nõue instinktiga põhjendatud.

See sõnum saab kinnitust ka järgmise laulurea „Ära iial lase mul minna“ juures. Evolutsiooniliselt on oma hirmu pööramine justkui armastatava hirmuks eriti kaval: sina pead valvel olema ega tohi lasta mul minna, sest ma olen võimalike partnerite hierarhias geneetiliselt nii hinnaline isend, et minust sa paremat niikuinii ei leia. Raskesti kättesaadava teesklemine on paljude liikide tavaline pulmatantsu komponent, tagaajaja-tagaaetava mäng, millega püütakse oma väärtust üles kruttida. Näiteks konnad tõmbavad ennast õhku täis, et näida oma konkurentidest suuremad ja tugevamad – tähtis pole sisu, vaid silmapaistev reklaam. Sama kehtib inimeste seas.

Kuid bluff saab kesta vaid piiratud aja, õhk visiseb konnast pikapeale välja. Järgmises laulureas
Tänu sinule on mu elu täiuslik
ja ma armastan sind väga

kinnitab Presley igaks juhuks jätkuvat huvi ja valmidust ressurssi ja energiat kulutada. Muide, mehed tajuvad naistega võrreldes neutraalseid olukordi seksualiseeritud vaatevinklist ja nende sugutung on naistega võrreldes testosterooni kõrgema tasemete tõttu suurem. Mehed on ühtlasi tugevalt eelhäälestatud seksuaalsete võimaluste äratundmisele ning ülehindavad naiste antud seksuaalse tonaalsusega signaale.

Põhjus, miks mehed seksuaalsusega seotud signaale ülehindavad, peitub jällegi evolutsioonibioloogias. See nähtus võimaldab viia miinimumini riski, et mees magab kogemata maha paaritumisvõimaluse, kuigi ta panustab seetõttu sageli ka naistele, kes tegelikult ei olegi sigimisest huvitatud.

Päike loojub, õhtuses võsas on tõeline peomeeleolu, kuulame hõbekõri edasi. Ka Elvise laulu teine salm ei tule lagedale rabavalt intellektuaalse informatsiooniga:
Armasta mind hellalt,
armasta mind tõeliselt.
Kõik mu unistused on täitunud.
Mu kallis, armastan sind
nüüd ja igavesti

(„Love me tender,
Love me true,
All my dreams fulfilled.
For my darlin’ I love you,
And I always will“).

Tõelise armastuse puhul pole terane mõtlemine võimalik. Armastus teeb sõna otseses mõttes rumalaks. Piinlik, aga tõsi: heteroseksuaalsete meeste (kuid mitte heteroseksuaalsete naiste) puhul on täheldatud, et ainuüksi vastassoo esindajaga suhtlemine vähendab ajutiselt mehe vaimset suutlikkust. Halvav mõju on seda suurem, mida atraktiivsemaks mees naist peab. Atraktiivse naise kohalolu tõstab noorte meeste testosteroonitaset ja suurendab füüsilist riskikäitumist.

Asi on lausa nii hull, et heteroseksuaalse mehe vaimset suutlikkust vähendab ajutiselt isegi tühipaljas võimalus vastassoo esindajaga suhelda, kusjuures reaalselt suhelda ei õnnestugi. Seevastu meestel naistele sellist vaimujõudu pärssivat mõju ei ole.

Seega: vähimgi kontakt naisega põhjustab mehes motivatsiooni jätta endast hea mulje. Suur osa mehe vaimsest võimekusest kulubki n-ö käigu pealt nuputamisele, kuidas endast võimalikult hea mulje jätta. On naiivne arvata, et naised ei ole sellest teadlikud ja et nad ei ole valmis meeste nõrkust vajadusel enda kasuks pöörama. Vana ja lotendava nahaga ülirikas mees koos noore viljaka modelliga seltskonnaajakirja kaanel? Tuleb tuttav ette.

Võib oletada, et sellised evolutsioonilised kohastumused on ka üks põhjus, miks igasugune ilu- ja meigitööstus on niivõrd elujõuline tööstusharu eriti naistele suunatud toodete puhul. Ka naiste objektistamise põhjused peituvad inimliigi nais- ja meessoo dihhotoomses koevolutsioonilises kohastumuses. Selgitada välja, kumb osapool selle juures võidab või kaotab, ei pruugi olla sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab.

Evolutsiooniline dilemma
Elvise laulu kolmas salm kuulutab järgmist:
Armasta mind hellalt,
armasta mind kaua.
Võta mind oma südamesse,
sest seal on mu õige koht.
Me ei lähe iialgi lahku

(„Love me tender,
Love me long,
Take me to your heart.
For it’s there that I belong,
And we’ll never be apart“).

Selles salmis on mitu armastaja sümptomaatilist soovi: „Võta mind oma südamesse“ ning salmi viimane rida „Me ei lähe iialgi lahku“.

Mõeldes monogaamsusest, siis lugejale juba tuttavate preeria-uruhiirte inimliigiga sarnane paarisuhte loomise kalduvus rajaneb iseärasustel vasopressiini retseptori geenis (AVPR1a). Preeria-uruhiire isane ja emane kasvatavad järglasi üheskoos ja moodustavad monogaamse paarisuhte, kuni surm nad lahutab. Kui preeria-uruhiire vasopressiini retseptori geen kanda üle teist liiki, polügaamsele uruhiirele (Microtus pennsylvanicus), muudab see viimaste käitumise paarisuhet eelistavamaks.

Samasugune neurokeemiline mehhanism toimib ka inimese puhul. Abielus inimeste AVPR1a-genotüüpide võrdlemisel on selgunud, et meesterahvastel, kes kannavad vasopressiini retseptori geeni kõige levinumat varianti, on teiste genotüüpidega meestega võrreldes palju enam probleeme püsisuhte hoidmisega.

Evolutsioonilisest vaatepunktist seisab meessugu suure dilemma ees: ühelt poolt pakub seksuaalselt vabameelne ja tabudest prii lääne ühiskond ohtralt võimalusi juhusuheteks, kopulatsiooniks ja järglaste sigitamiseks ehk oma geenide edasikandmiseks, mis on meestele instinktiivselt meelepärane. Teiselt poolt on seksuaalsete tabude puudumine ohtlik, sest tekitab ju meeste seas konkurentsi, pealegi ei või kunagi kindel olla, et naabrimees pole salaja külas käinud, mistõttu tuleb peremehel lõpuks kulutada ressurssi ja energiat hoopis geneetiliselt võõra järglase kasvatamiseks.

Lääne sekulaarne kultuur ja idamaine islamikultuur on selle evolutsioonilistest instinktidest lähtuva dilemma lahendanud sajandite jooksul kujunenud vastandlike kultuurinormidega. Lääne kultuur on maksimeerinud seksuaalse vabaduse, palja keha ja instinktiivse sugutungi väljendamise – meie ühiskond on lausa üleküllastunud meigiga tuunitud ning photoshop’itud sekundaarseid sugutunnuseid rõhutavatest alasti kehadest.

Islamiusulised on valinud sellele vastanduva instinktiivse lahenduse: katta võimalikult efektiivselt kõik naise kehaga seonduv kuni silmadeni välja (sõltuvalt rangusastmest burka, niqab, chador, hijab, dupatta), piirata avalikku seksuaalset käitumist ja karistada rängalt monogaamia rikkumise eest (lubades aga mehele haaremi pidamist), seda isegi maailma suurima seksuaalkäitumise autoriteedi enese käskude abiga.

Kõige selle üldine ajend on takistada ühiskonnas ennekõike meestevahelist paljunemise konkurentsi ehk seda, et võõras mees tuleb salaja kellegi naist viljastama. Sellest, mis juhtub, kui islami kultuuriruumist tulnud mehed satuvad korraga lääne kultuuriruumi, on põgenike tulvaga seonduvalt võtta üsna mitmeid näiteid.

Evolutsioonilise paralleelina olgu märgitud, et enne paaritumist on preeria-uruhiired üldiselt leplikud isegi võõraste suhtes, kuid päev enne paaritumist lähevad nad sissetungijate suhtes väga agressiivseks, ilmselt soovist valvata ning kaitsta oma paarilist või territooriumi. See paaritumisest tingitud agressiivsus ilmneb eriti selgelt isaste puhul ning on indutseeritud vasopressiinist. Niisiis saab preeria-uruhiir konkurentide peletamisega ise hakkama ega pea jumalalt, teiselt alfaisaselt, moraalireeglite kehtestamiseks abi palumagi.

Tulen nüüd tagasi peateema juurde. Elvise laulu neljas salm on teise salmi kordus. On oluline, et põhiline sõnum meelest ei läheks, kui tundelained pea kohal kokku löövad:
Armasta mind hellalt,
armasta mind tõeliselt.
Kõik mu unistused on täitunud.
Mu kallis, armastan sind
nüüd ja igavesti“.

Diagnoos – armastus
Viienda salmi lõpuks on haigusloost juba üsna selge ülevaade. Nimelt:
Armasta mind hellalt,
armasta mind, kallis.
Ütle, et kuulud mulle.
Mina kuulun sulle kõik aastad
kuni aegade lõpuni

(„Love me tender,
Love me dear,
Tell me you are mine.
I’ll be yours through all the years,
Till the end of time“).

Täheldame mõtete fanaatilist kordumist, äärmuslikku dramaatilist klammerdumist: tähelepanu kitsas fookus on koondunud vaid ühele kindlale teemale – oma armastatule. Psühholoogiharidusega inimene kahtlustaks siin obsessiiv-kompulsiivset häiret või uimastisõltuvust.

Obsessiiv-kompulsiivse häire all kannatava inimese ja uimastisõltlase sarnasus armunuga ei ole pelgalt käitumuslik, vaid sarnasused ulatuvad molekulaarse tasandini välja. Nii romantilise armastuse kui ka uimastisõltuvuse ja õnnemängurluse protsessis osalevad samad ajupiirkonnad ja neurokeemilised signaalirajad.

Kui inimene on armunud, siis on aktiveeritud needsamad aju piirkonnad, mis kokaiini- või teiste uimastite sõltuvuse puhul. Need piirkonnad on nucleus accumbens (NA) ja kõhtmine katendiala (ventraalne tegmentaalne piirkond, VTA), kaks primitiivset aju osa, mis osalevad dopamiini tootmises ja selle signaalmolekuli ümberjaotamises. Kiindunud armunul on aktiivne ka nucleus caudatus (sabatuum), ürgne aju piirkond, mis aitab meie mõtteid ja tundeid omavahel integreerida. Armastuse puhul võib esile tõsta kolm peamist protsessi, mis hõlmavad erinevaid, kuid omavahel ühenduses aju piirkondi.

Armastuse alguses on enamasti iha, mille põhjustavad androgeenid ja östrogeenid, mis reguleerivad sugutungi. Teiseks tekib külgetõmme: varase staadiumi intensiivsest romantilisest armastusest signaliseerivad kõrge dopamiini- ja noradrenaliinitase ning madal serotoniinitase. Sellist „patsienti“ iseloomustab eufooria, kui kõik on hästi, ja drastilised meeleolu muutused, kui miski on korrast ära, aga ka fookustatud tähelepanu, obsessiivne mõtlemine ja intensiivne armastatava ihalus ning mõõdutundetu igatsemine.

Armastuse keskne neurotransmitter on dopamiin, mis reguleerib motiveeritust „tasu“ saada, annab energiat ja tekitab iha armastatu järele testosterooni eritumise stimuleerimise kaudu. Suurim „tasu“ on armastus ise. Kui sabatuumani jõuab VTAst annus dopamiini, muutub inimene armastatu poole püüdlemisel väga sihikindlaks, tugevaks ja lausa hulluks:
Ütle, et kuulud mulle.
Mina kuulun sulle kõik aastad
kuni aegade lõpuni“.

Seejärel tekib järk-järgult kiindumus, mida reguleerivad hormoonid, naistel peamiselt oksütotsiin ja meestel vasopressiin, järgneb pikaajalise partneriga kaasnev rahu ja stabiilsuse tunne. Iha ja romantilise armastuse staadium kestab tavaliselt kuni kaks aastat ja asendub, kui asendub, aegamööda kiindumusega. Iha evolutsiooniline eesmärk on panna emane ja isane sigima. Armumise mõte on suunata paaritumisiha vaid ühele isendile. Kiindumine võimaldab mehel ja naisel vähemalt nii kaua koos elada, kuni nad on ühe lapse üles kasvatanud – selline on looduse kaval plaan.

Kostub Elvise lõpp-refrään:
Armasta mind hellalt,
armasta mind tõeliselt.
Kõik mu unistused on täitunud.
Mu kallis, armastan sind
nüüd ja igavesti“.

Järgneb maruline aplaus koos heledate kiljatustega. Elvis teeb puusanõkse, turgutatakse emotsionaalse kurnatuse tõttu minestanuid. Hõbekõri on oma etteastega väljendanud iha, armumist ja esimesi kiindumise märke.

Ööbik laksutab vaid mõne nädala, seejärel on ta aga vait kui sukk – kuni järgmise suveni. Ka Elvis ja teised romantilised lüürikud vaikivad oma etteaste ajal edasisest, justkui oleksid kõik laululinnud üksteisega vaikimises kokku leppinud. Helilooja Arvo Pärt on kergitanud pisut saladuskatet, öeldes, et tegelikult on paus ja vaikus teose üks tähtsamaid osi, paus on püha.

Millest vaikitakse? Mõni taktitundetum isend pröökab, et säravale etteastele järgneb pikk ebamugav rasedus, hommikune iiveldus, tujukus, pidev väsimus, sünnitusvalud, venitusarmid, mähkmevahetus ja ööd ja päevad imiku eest hoolitsemist, aastaid pingutamist, kuni võsuke astub ülikooli või siseneb tööturule. See kõik jääb väljapoole laulusõnu, nii võsas kui  ka estraadilaval. Küllap on emake loodus on nõnda sättinud, et taktitundelisemad teavad instinktiivselt, millest pole sünnis kõva häälega laulda, vaid on parem vaikida.

Artikkel ilmus ajalehes Sirp.

Toimetaja: Jaan-Juhan OIdermaa

Allikas: Sirp



Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Boris Kustodievi 1920. aastal valminud maal "Bolševik"

Oktoobripööre: päevad Petrogradis, mil tõmmati joon alla tsaariajastule

Kuigi Venemaa kommunistid nimetasid vana kalendri järgi 1917. aasta oktoobris Petrogradis toimunud Talvepalee hõivamist Suureks Sotsialistlikuks revolutsiooniks, selgub samal aastal varasemalt toimunud sündmuste ahelat jälgides, et bolševikud suutsid ära kasutada noore Vene demokraatia peataolekut ning läbi strateegiliste kokkulepete sisuliselt sättida end võimule.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: