Teadlane teab: kui palju on ühist eesti ja vene kultuuril? ({{commentsTotal}})

Kas eesti ja vene kultuur kusagil tänapäeval kattuvad ka, küsis nõutu televaataja. Sellele küsimusele saab vastata Tallinna ülikooli kirjandusteadlase Mihhail Trunini sõnul ainult jaatavalt. Baltimaad üldse ja Eesti nende hulgas on üks neist paigust maailmas, kus on eri keeled ja kultuurid koos toiminud ja üksteist mõjutanud juba aastasadu.

Iga kultuur on mitmekeelne ja igale humanitaarteadlasele see on aabitsatõde. Kultuur sünnib kommunikatsiooni protsessis, milles osalevad vähemalt kaks inimest ja igaühel neist on tegelikult oma keel. Nii et isegi lihtsa mõtte väljendamise ja vahetamise jaoks me vajame mitte üht keelt, vaid kaht. Nagu näiteks iga normaalne laps ei saa arendada vaid ühe vanema mõju all.

Samas kultuuride jaotamine suurteks ja väikesteks, arenenud ja n-ö mahajäänud on täiesti vale. Argument, et eesti keeles maailmas räägivad natuke rohkem kui üks miljon inimest, samal ajal kui vene keeles 250 miljonit inimest, ei tööta antud juhul absoluutselt.

Siin toon ühe võrdluse, mis võib leida Juri Lotmani töödes, lisades sulgudes, et Lotman küll polnud üks ja ainus uurija, kes väljendas niisuguseid mõtteid, aga ta ikka oli üks silmapaistvaid teadlasi, kes rääkis kultuuride mitmekeelsusest palju, eredalt ja veenvalt: "Iga kultuur on vajatud mitte ainult iseenda jaoks, vaid teiste kultuuride jaoks. Seda situatsiooni võib võrrelda sümfooniaorkestriga, milles osalevad erinevad muusikariistad ja meil ei ole võimalust otsustada, mis riist nendest on tähtsam kui teised".

Sellele mõttele tasub lisada üks geograafiline joon. Baltimaad üldse ja Eesti nende hulgas on üks neist paigust (nagu ka näiteks Taga-Kaukaasia või Vahemere maad), kus eri keeled ja kultuurid on juba aastasadu koos toiminud. Selline situatsioon kestab ka nüüd. Nii et küsimusele "Kas tänapäeval eesti ja vene kultuurid kusagil kattuvad?" võib vastata vaid jaatavalt. Nad lihtsalt ei saa teisiti.

Näiteks võib küsida, kas ülalmainitud Juri Lotman on eesti või vene teadlane? Või kas Tartu-Moskva semiootikakoolkond on vene, eesti või Euroopa fenomen? Ent siin kohe ilmub ka teine küsimus: mil määral selline jaotamine on vajalik ja oluline? Vastused võivad olla erinevad.

Olmekultuur
Teine näide tuleb olmekultuurist. Nõukogude ajal käsitlesid Moskva ja Peterburi haritlased Eestit kui välismaa aseainet, nõukogude Euroopat. Isegi pealispind oli teistsugune: ladina tähestik ja näiteks selline pisiasi kui naturaalne kohv ning vahukoor kohvikutes. Üldse olid eesti piimatooted nõukogude ajal kõrges hinnas, nad oli seotud täiesti teisetasemelise olmekultuuriga.

Paar kuud tagasi jutustas mulle üks tuntud opositsiooni ajakirjanik Venemaalt, et esimene asi, mida ta Tallinna hotelli saabudes tegi, oli see, et jooksis ta ostma naturaalset jogurtit, sest Venemaal elades igatseb ta väga heade piimatoodete järele. See võib naljakalt kõlada, aga samal ajal tekib küsimus: kas eestimaine eluviis mõjutab Eestis elavate venelaste igapäeva elu.

Sellele küsimusele mina vastust ei paku, kuna hariduselt olen kirjandusteadlane, mitte sotsioloog. Aga mis puudutab kirjandust, siin võime ka leida erinevaid kultuuride kattumise näiteid. Eriti iseloomulik pilt on kultuuri piirvaldkondades: näiteks kui eesti kirjanik tuleb vene keele juurde.

Nii valmistas üks tuntumaid eesti luuletajaid Jaan Kaplinski sel aastal ette teise luuleraamatu, mis koosneb vene keeles kirjutatud tekstidest. Miks Kaplinski seda teeb? Tegu küll pole poliitika või ideoloogiaga. Jutt käib esteetilisest valikust, mis on seotud autori mitmekeelsuse ja mitmekultuurilisusega.

Tõlgete tähtsus
Teiselt poolt elab Eestis terve hulk kirjamehi, kelle eesti keelde tõlgitud proosal ja luulel on just eestikeelsete lugejate seas tekkinud kindel austajatering. Nendest üks tuntumaid autoreid on Andrei Ivanov, kes kirjutab vene keeles, aga tema teoste tõlked eesti keelde ilmuvad üsna kiiresti. Ivanovi viimase romaani "Argonaut" ilmumine Veronika Einbergi tõlkes kujunes eesti kirjanduselus palju tähelepanuväärsemaks sündmuseks, kui romaani avaldamine algkeeles Venemaa lugejate jaoks. Ma ei hakka hindama, kas see on halb või hea, aga igal juhul see näitab, kuidas kaks kultuuri Eestis tegutsevad koos.

Tõlge on üldse üks olulisemaid aspekte, kui jututeemaks on eesti ja vene kirjanduse ühine eksistents Eestis. See puudutab mitte ainult kohalikke vene keeles kirjutavaid autoreid. Kuidas jõuab autor, kes kirjutab vene keeles, eesti lugejani? Tähelepanu väärib ka vastupidine küsimus: kuidas pääseb autor, kes kirjutab eesti keeles, vene kultuuriruumi. Mõistlik vastus kõlab, et tõlgete kaudu.

Mind huvitab uurijana hetkel selline küsimus kõige rohkem. Tasub öelda, et enamus vene kirjandusklassikaid Aleksandr Puškinist Jossif Brodskini on õnnestunult tõlgitud eesti keelde. Samuti kõige tähtsamad vene nüüdiskirjanikud on ka eesti keelde tõlgetes lihtsalt kättesaadavad. See puudutab rohkemal määral proosat (pean silmas näiteks Ljudmila Ulitskaja, Vladimir Sorokini, Viktor Peleveni või Jevgeni Vodolazkini teoseid), aga leida võib ja luuletõlkeid.

Siin tasub mainida vene luuletajat Lev Rubinsteini, kes elab Moskvas ning kirjutab ennekõike vene auditooriumile, aga on tihedalt seotud Eestiga: ta külastas 1968. aastal suvitajana Käsmut ja käis seal seejärel umbes 12 aastat järjest ja teinud seda ka viimastel aastatel. Rubinsteini luuletused tõlkis tuntud eesti tõlkija ja luuletaja Aare Pilv.

Tutvused
Samas võib rääkida sellest, et vene lugejad alati tundsid eesti juhtivaid kirjanikke. Näiteks tõlkis Igor Severjanin Henrik Visnapuu teosed, nõukogude ajal olid väljapaistvad luuletajad, keda vene lugejaskond teadis ja luges tõlgete kaudu, nende hulgas oli Jaan Kross, Jaan Kaplinski, (kes tol ajal kirjutas eesti keeles), Mats Traat, Paul-Eerik Rummo. Tasub öelda, et hetkel Eestis elab ka väga eredaid ja mitmekesised autoreid, kelle tekste järk-järgult tõlgitakse vene keelde. Näiteks just sellel kuul ilmub kohaliku venekeelse ajakirja Plug järjekordne number, kust lugeja leiab mitu tõlget eesti tänapäevast luulest.

Kultuur areneb loomulikult ja tegelikult ei sõltu riigist ega poliitikast, isegi mitte rahvusest. Nii eesti kui ka vene kirjanduses ilmuvad uued huvitavad autorid, kes erinevate kultuurimehhanismide (ja tõlge on küll vaid üks neist) kaudu hakkavad suhtlema ja üksteist mõjustama. Ja selles mu meelest seisneb praeguse vene ja eesti kultuuri peamine väärtus.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Boris Kustodievi 1920. aastal valminud maal "Bolševik"

Oktoobripööre: päevad Petrogradis, mil tõmmati joon alla tsaariajastule

Kuigi Venemaa kommunistid nimetasid vana kalendri järgi 1917. aasta oktoobris Petrogradis toimunud Talvepalee hõivamist Suureks Sotsialistlikuks revolutsiooniks, selgub samal aastal varasemalt toimunud sündmuste ahelat jälgides, et bolševikud suutsid ära kasutada noore Vene demokraatia peataolekut ning läbi strateegiliste kokkulepete sisuliselt sättida end võimule.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: