Ökohullus toitub paljuski ka tarbijate teadmatusest
Gluteenivaba vesi? Aga palun! Selline on olukord Ameerikas, kus toidumärgistamine on kaldunud absurdsetesse äärmustesse. Siiski, nagu märgib veterinaar- ja toiduamet, kohtab ka Eestis müüdavatel toitudel teinekord analoogset teavet, mis viitab justkui toote eriomadusele, kuigi tegelikult on selliste omadustega kõik sarnased toidud. Olgugi see teave eksitav või ka Euroopa liidu nõudeid rikkuv, tarbija jaoks ei pruugi see lõpuks üldse oluline olla.
Gluteenivaba vesi on ekstreemne näide, aga pole kaugeltki väljamõeldis. Tippides Google'i otsingusse sisse gluten-free water, siis on esimene tulemus just see. See on aga tühi lubadus, kuivõrd vesi ei sisalda mitte mingisuguses olekus gluteeni. Küll aga kasutab antud ettevõte edukalt ära seda, et iga tarbija seda ei tea.
Aga võiks teada, sest rohkem kui ühiskonna kasvavat soovi tarbida mahetooteid, kasutavad ettevõtjad ära tarbijate väheteadlikkust. See on põhjus, miks näiteks Ameerikas õnnestub müüa GMO-vaba soola, olgugi, et sool on mineraal, milles pole isegi geene, mida muundada.
Aga mitte ainult teadmatus, vaid ka konformsus – nagu selgitab Tartu ülikooli turunduse õppetooli juhataja Andres Kuusik – on üks põhjus selliseks kliendikäitumiseks. "See on nähtus, kus grupi mõjul muudad oma arvamust või teguviisi, ilma et keegi oleks seda sult palunud. Lihtne näide: kui kaupluses ühe leti ees rahvas tungleb ja teise leti ees ei ole kedagi, siis suure tõenäosusega lähed ka sinna leti juurde, kus inimesed tunglevad."
Seega ongi Kuusiku sõnul nii, et kui kõik räägivad, et mingi asi on tähtis, siis hakkab inimene ise ka seda mingil hetkel tähtsaks pidama ja muudab oma käitumist. "Kui söögikohtades näed järjest rohkem gluteenivabu tooteid ja kõik sõbrannad kiidavad, kui hea neil hakkas, kui gluteeni enam ei tarbi, siis võib vabalt juhtuda, et hakkad ka igaks juhuks ise vastavalt käituma ja gluteenivabasid tooteid eelistama."
Ja kui siis avaldub platseeboefekt, et enesetunne lähebki mingil põhjusel paremaks, siis on järjekordne usukuulutaja sündinud, lisas Kuusik.
Konformsuse kõrval mõjutab tema sõnul tarbijate käitumist ka gruppi kuulumise vajadus. "Kui kõik sõbrannad midagi kasutavad ja seda kiidavad, siis sa pead ju seda samamoodi tegema, sest muidu äkki arvatakse, et sa oled imelik ja ei tahetagi enam sinuga suhelda."
Kolmandana tõi Kuusik välja sotsiaalmeedia, mis seda kõike võimaldanud on. "Varem info nii kiiresti ei liikunud. Ajakirjanikud kontrollisid enne allikaid, kui midagi eetrisse lasid. Täna võib iga suvaline "asjatundja" oma blogis või Facebooki lehel tõde kuulutada."
See on paraku mõjutanud ka ajakirjandust.
"Võidujooksus sotsiaalmeediaga soovivad ka ajakirjanikud olla veel kuidagi aktuaalsed ja seega võib juhtuda, et avaldatakse tõe pähe uudis, mille usaldusväärsus on tegelikult kontrollimata. Kui isegi hiljem tehakse täpsustus, siis mingile hulgale lugejatest/vaatajatest on sõnum juba antud," lisas Kuusik.
Ettevõtted kasutavad momenti ära
Samal ajal tuleb vaadata ka ettevõtte poolt. Ettevõtete ülim eesmärk on teenida kasumit. Ühed teevad seda vastutustundlikumalt, teised vähem ja kolmandad väidavad, et on vastutustundlikud, kuigi tegelikult ei pruugi seda olla. "Olemas on selline mõiste nagu rohepesu, kus üritatakse näidata end erinevate kommunikatsioonivõtetega keskkonnasõbralikuna, mida selle varjus tegelikult ei olda," selgitas Kuusik.
Sellel on kaks põhjust. Kõik ettevõtted üritavad saavutada konkurentsieelist, et nende tooted oleks võrreldes konkurentide toodetega eelistatumad.
"Klientide vajadused muutuvad ja nende muutustega tuleb kaasa minna. Nüüd näevadki osad ettevõtted, et on mingi müügiargument, mis on mingil põhjusel toimima hakanud. Ja nii tekivadki meile gluteenivabad veed ja kaalujälgijate veed ja laktoosivabad juustud jne. Osad tooted on tõesti, võib vist öelda, et rumalatelt tarbijatelt raha ära võtmiseks loodud," märkis Kuusik.
Teine põhjus, miks seda tehakse, on enda turuosa kaitsmiseks. Näiteks ei luba Eesti seadusandlus mahlapakile kirjutada, et see koosneb 100 protsenti mahlast. Kui tegemist on mehu või mahlajoogiga on mahlaprotsendi näitamine asjakohane. Aga kui tegu on mahlaga, siis mahl on mahl ja protsenti näidata ei ole asjakohane.
"Paraku on aga mujal toodetud ja imporditud mahladel suurelt peal "100%". Kuidas sa jätad selle oma tootele panemata, kui klient seisab ühel hetkel riiuli ees ja vaatab kahte mahla, millel ühel on suurelt peal "100%" ja teisel ei ole. Isegi kui me ei tea täpselt, kuidas see otsust mõjutab, on igal juhul riskivabam ka "100%" peale kirjutada," nentis Kuusik.
Tarbijat ei tohi "ökoeksitada"
Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusega toidualase teabe esitamise kohta on ette nähtud kohustuslik toidualane teave, mida müügipakendi märgistusel esitada tuleb ja ka see, kuidas seda tuleb teha. Kuid peale selle on paika pandud, et toidualane teave ei tohi tarbijat eksitada.
"Ei tohi eksitada toidu omaduste või toime osas, mida toidul ei ole. Näiteks teave, et säilinud on kõik vitamiinid, kuid ühegi vitamiini nimetust ega kogust ei ole esitatud," rääkis veterinaar- ja toiduameti jaekaubanduse, mahepõllumajanduse ja mitteloomse toidu büroo juhataja Piret Rajasalu.
Rajasalu sõnul ei tohi anda ka mõista, et toit on eriomadustega, kui tegelikult on selliste omadustega kõik samalaadsed toidud. "Või rõhutada, et selles toidus sisalduvad või puuduvad teatavad koostisosad ja/või toitained, näiteks säilitusained."
Näiteks, kuivõrd mahladele ei ole lubatud lisada säilitusaineid, peavad kõik kaubandusvõrgus saadavad mahlad olema säilitusaineteta. Seega ei ole lubatud mahlapakendil või toote tutvustuses esitada ka teavet "säilitusaineteta".
Samuti ei tohi anda mõista teatavast toidust või koostisosast, kui tegelikult on see toit või koostisosa asendatud näiteks imitatsiooniga. "Näiteks on eksitav nimetus "vahukoorekukkel", kui vahukoore asemel on kasutatud taimset vahukreemi. Krabi lõhna- ja maitseainega kalahakklihast vormitud pulgad ei ole samuti "krabiliha"."
Eksitamise keeld kehtib ka toidu reklaami ja toidu esitlemise korral. "Võib välja tuua tõsiasja, et toidu reklaami ning turundusega tegelejad ei tea toidualase teabe esitamise üldnõudeid, millest ka libastumised ning eksitav teave," märkis Rajasalu. Sellise asjaolu tuvastamisele järgneb tavaliselt ettekirjutus sellise eksitava teabe eemaldamiseks.
Kuidas siis tunda ära õiget mahetoodet?
Sõna organic vaste eesti keeles on mahe või öko. Samas peetakse ka sõnade orgaaniline, bio, eko jne esitamist märgistusel mahepõllumajandusele viitamiseks. Toidu märgistuse mahepõllumajandusele viidata tohib aga ainult siis, kui toitu valmistav või pakendav ettevõte on maheseaduse kohaselt tunnustatud ehk kuulub mahe-kontrollsüsteemi.
"Näide, et veepudelil on kirjas "ökovesi", ei ole kindlasti lubatud. Mahepõllumajandusele viitavalt ehk ökoks saab nimetada vaid peamiselt põllumajanduslikke koostisosi sisaldavat toitu. Vesi ei ole maheseaduse mõistes põllumajanduslik koostisosa ning seda ei ole võimalik mahedana märgistada," selgitas Rajasalu.
Kõik mahetooteid valmistavad või turustavad ettevõtted peavad järgima mahenõudeid ja ettevõtteid kontrollitakse vähemalt kord aastas. "Mahetoidu müügipakendil või lahtise toidu müügil müügikohas peab olema alati esitatud mahe-kontrollasutuse kood, mis tõestab, et toode on kasvatatud või valmistatud kontrollitud ettevõttes."
Euroopa liidus valmistatud mahetoidu müügipakendil on peale selle kohustuslik esitada Euroopa liidu mahelogo. Logoga koos esitatakse järelevalveasutuse kood (kui mahetoit on valmistatud Eestis, siis on pakendil veterinaar- ja toiduameti kood EE-ÖKO-02), kohe järelevalveasutuse koodi all tuleb esitada koht, kus peamised koostisosad on kasvatatud. Kui koostisosad on kasvanud näiteks mitmes Euroopa liidu riigis, siis kasutatakse väljendit "ELi põllumajandus".
"Sellise [toodud allpool – toim] märgistuse leidmisel pakendilt võiks tarbija olla kindel, et tegemist on tõepoolest kontrollitud mahetoiduga," lisas Rajasalu.
EE-ÖKO-02
ELi põllumajandus
Kokkuvõtteks saab öelda, et ega kellelegi ei saa ette heita kalli ökotoote tarbimist. Vähemalt seni, kuni toote märgistus on õige. Aga et selles päriselt veenduda, tuleb teha enne ära vajalik taustatöö ja tooteetikette veidi pikemalt uurida.