Eestlaste halb tervise enesehinnang ennustab 60% kõrgemat suremusriski ({{commentsTotal}})

Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö näitab, et halb enesehinnanguline tervis tähendab ligi 60% kõrgemat suremusriski.
Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö näitab, et halb enesehinnanguline tervis tähendab ligi 60% kõrgemat suremusriski. Autor/allikas: Pixabay

Eestlaste halb või väga halb tervise enesehinnang on seotud ligi 60 protsenti kõrgema edasise suremusriskiga ja seda sõltumata soost.

Tartu ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Rainer Reile uuringust selgus, et vastajatel, kes hindasid oma tervist 1996.–97. aastal “halvaks või väga halvaks” oli võrreldes nendega, kes hindasid samal perioodil enda tervise “heaks või väga heaks” enam kui 17. aasta pikkuse vaatlusperioodi jooksul suremiseks 60 protsenti suurem tõenäosus.

Sellest järeldub, et halb enesehinnanguline tervis tähendab ligi 60 protsenti kõrgemat suremusriski kui hea enesehinnanguline tervis.

Selline seos leidis kinnitus vaid uuringus osalenud eestlaste puhul. Mitte-eestlastel puhul seos tervise enesehinnangu ja suremuse vahel puudub.

Reile leid, et erinevalt eestlastest ei prognoosi tervise enesehinnang edasise suremusriski mitte-eestlastel, viitab tõsiasjale, et lisaks etnilistele erinevustele surma põhjustes, võivad eestlaste ning venelaste jaoks “väga hea“, “keskmine“ ja “väga halb” tervis tähendada sootuks erinevaid seisundeid.

Huvitav on ka Reile teine tulemus: ainuüksi kõrgem vanus ja madalam sissetulek prognoosisid suuremat suremust mõlemas etnilises rühmas.

Rainer Reile rahvatervishoidu käsitlev doktoritöö analüüsis tervise enesehinnangut ja selle soest suremusriskiga ligi 18-aastase jälgimisaja jooksul. Teadaolevalt on sellised uuringud esimesed individuaalsetel jälgimisandmetel põhinevad tervise enesehinnangu ja suremuse seoste analüüsid Eestis.

Haiglavoodi. Autor: Andres Tennus

 

  • Tervise enesehinnang on väga lihtsalt väljendades see, mida isik enda tervislikust seisunist arvab, kui temalt küsitakse: “Milline on teie tervis üldiselt?”. Meditsiiniliselt on tegemist tervikliku terviseseisundi mõõdikuga, mida kasutatakse uuringutes terviseseisundi, tervise ebavõrdsuse ning teiste tervise ja heaoluga seotud näitajate jälgimiseks. Tervise enesehinnang sõltub lisaks otseselt tervisega seotud teguritele ka demograafilisest, sotsiaalmajanduslikest ning psühholoogilistest teguritest. Need tegurid mõjutavad nii terviseseisundit kui ka selle tõlgendamist ja hindamist tervise enesehinnangu kontekstis. Seega on esmapilgul lihtne ja robustne mõõdik oma sisult märksa keerukam ja vajab üsna ettevaatlikku ja mitmekülgset tõlgendust.
  • Suremusrisk on surma kui sündmuse toimumise tõenäosus teatud rahvastikus ja ajavahemikus.

 

Rainer Reile, miks see oluline on, milliseks inimene enda tervist hindab? Miks seda uurima peab?

Tervis on teema, mis puudutab meid kõiki.

Meil võib valutada pea või ehk on meil liikumise või muu tavategevusega raskusi. Halvemal juhul võime olla tõsiselt haigestunud ning otsime abi arstidelt. Õnneks siiski kogu aeg halb ei ole ja tunneme end tervena.

Kui nüüd kasvõi endalt küsida: “Milline mu tervis on?“ siis mingi omadussõna terviseseisundi iseloomustamiseks ikka leiame.

Küsitlusuuringutes on vastusevariandid ühtlustatud ja vastus küsimusele enda tervise kohta tuleb valida skaalalt mis tavapäraselt ulatub väga heast väga halvani.

Tähendus, mida oma tervisele omistame, on uuringutes osutunud heaks indikaatoriks, mis prognoosib tervet rida tervisetulemeid. Seega on mõõdik, millest räägime – tervise enesehinnang – lihtne ja käepärane, kuid sellegipoolest väga tähendusrikas ja valiidne terviseseisundi indikaator, mis aitab kirjeldada rahvastikurühmade tervist ja selle variatsioone.

 

Miks on positiivne tervise enesehinnang enda tervise kohta parem kui negatiivne?

Terve on ikka parem olla kui haige. Seega viitab madal või negatiivne tervisehinnang vahetult terviseprobleemidele. Samas võib hea tervis ja positiivne hinnang erinevatele inimestele ja rühmadele seostuda väga erinevate tähendustega. “Hea tervise“ laiem tõlgendusruum teebki subjektiivsete hinnangute analüüsi keerukamaks.

Tihti on uuringutes fookuses just skaala nn madalam ots. See näitab, et rahvatervise seisukohast on eluliselt olulisem küsimus sellest, millised rahvastikurühmad hindavad oma tervist halvaks ja kui palju neid on.

Eesti küsitlusandmete põhjal võib kinnitada üldist tervise enesehinnangu paranemise trendi – kui 1990ndate alguses hindas oma tervist “heaks või väga heaks“ vaid ligikaudu kolmandik, siis praegu juba pooled vastajad.

Tähelepanu väärib aga asjaolu, et väga halva tervisega vastajate osakaal on üle aastate olnud stabiilne (ca 5% vastajatest). Siit võib järeldada, et tervise paranemine ei tähenda alati haigete osakaalu vähenemist vaid ka võimalikku muutust arusaamades, mida peame “heaks”, “halvaks” ja “keskmiseks“ terviseks.

 

Teie doktoritööst tuli välja, et eestlaste halb tervise enesehinnang ennustab 60 protsenti kõrgemat suremusriski, kuid mitte-eestlaste puhul selline seos puudub. Miks see nii on?

Jah, töös analüüsisime Eesti terviseuuringu 1996. aasta vastanute tervise enesehinnangu seost  suremusriskiga 18 aasta jooksul. Kui analoogseid uuringuid on mujal maailmas tehtud varemgi, siis Eestis pole seda küsimust indiviidi tasandi jälgimisandmetelt varem käsitletud.

Sellest tulemusest järeldub, et subjektiivne terviseseisundi hinnang on valiidne indikaator edasise tervisetrajektoori – õigemini selle lõpp-punkti ehk surma – prognoosimisel.

Nii selguski, et kogurahvastikus oli vastajate hinnang oma tervisele aastal 1996 seotud astmeliselt suureneva suremusriskiga. Täpsemalt tähendab see, et võrreldes “hea” tervisega vastajatega oli  “keskmise” või “halva” tervise korral  suremus vastavalt 20 ja 40 protsenti suurem. Kuna seos jäi oluliseks ka rea demograafiliste, sotsiaalmajanduslike ning tervisteguritega mõju arvesse võtmise järel, saab järeldada, et tervise enesehinnang on oluline ja iseseisev suremuse ennustaja, mis lisab eelmainitud teguritele “veel midagi“.

 

Huvipakkuv on ehk asjaolu, et mitte-eestlastel statistiliselt olulist seost tervise enesehinnangu ja üldsuremuse vahel ei esinenud.

Sellel on mitu võimalikku selgitust. Näiteks on varasematest uuringutest teada selge tervisekäitumuslik lõhe eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, mis väljendub ka erinevuses surmapõhjuste võrdluses.

Suurem alkoholiga ja välispõhjustega seotud suremus mitte-eestlastel – eriti 1990ndatel ja järgneva kümnendi alguses – ei kajastu tingimata tervise enesehinnangus. Neile surmajuhtudele ei pruugi eelneda püsivat halva terviseseisundiga perioodi. Või vastupidi, on uuringuid, mis näitavad, et rohke alkoholi tarvitamine seostub küll suremusriskiga, kuid ka keskmisest kõrgema tervise enesehinnanguga. Sel juhul ongi tegu vastamisnihkega, kus sama väärtus tervise enesehinnangu skaalal seondub hoopis erineva tähendusega eri rühmade jaoks.

See kui erinevalt mõistetakse “väga hea“, “keskmise“ ja „väga halva“ tervise tähendust võiks olla samuti üks seletus, miks mitte-eestlastel seost tervise-enesehinnangu ja suremuse vahel ei ilmnenud.

 

Kas see tähendab, et eestlased on enda tervise suhtes kriitilisemad kui venelased? Kui kuskilt natuke valutab, siis kumb rahvus kergemini enda tervise kehvaks tunnistab?

Vastamiskäitumine, see tähendab viis, kuidas inimene oma tervist mõtestab ja seda ette antud skaalal määratleb, sõltub mitmest asjaolust. Näiteks võivad noorte ja vanade, kõrgema ja madalama hariduse või sissetulekuga vastajate hinnangud põhineda erinevatel standarditel, mida parasjagu “heaks” või “halvaks” peetakse.

Senised küsitlusuuringud on näidanud tõesti, et mitte-eestlaste tervise enesehinnang on võrreldes eestlastega madalam. Erisus ilmneb siin eelkõige “hea” ja “keskmise” kategooria proportsioonides, halva terviseseisundi osas sisulist erinevust aga ei ole.

Ilmselt on see, et positiivne tervisehinnang on mitte-eestlastel vähem diferentseeritud, ka üks põhjustest, miks siinses töös vaadeldud tervise enesehinnangu ja suremuse seos mitte-eestlastel ei ilmnenud. Erinevate sotsiaal-demograafiliste rühmade erinev vastamiskäitumine ja sellest tuleneda võiv süsteemne mõõtmisviga on omane paljudele subjektiivsetest mõõdikutele. Kui sellist olukorda vältida ei saa, siis vähemasti vajab see tõlgenduste tegemisel tähelepanu.

 

Millised välised tegurid inimese tervise enesehinnangut mõjutavad ja kuidas saab inimene enda hinnangut oma tervisele mõjutada?

Kui uurida tervisemõjureid – erinevaid strukturaalseid ja individuaalseid tegureid, mis mingil moel tervist kujundavad, siis üheselt mõtestatud halva tervise korral on need seosed ootuspärased: kõrgem vanus, terviseprobleemide olemasolu, liikumispiirangud jms seostub ka madala tervisehinnanguga.

Positiivset tervisehinnangut prognoosib aga märksa laiem tegurite komplekt, kus vastaja sugu, rahvus, ka perekonnaseis ja sotsiaalmajanduslik staatus – näiteks haridus, sissetulek ja amet – mõjutavad hinnangut.

Minu doktoritöö seadis fookuse just sotsiaalsetele tervisemõjuritele, et uurida tervise enesehinnangu sotsiaalmajanduslikku variatiivsust.

Senised uuringud on näidanud, et tervis jaotub ühiskonna eri kihtide ja rühmade vahel analoogselt teiste ressurssidega – tervis ei ole ühevõrra hea meestel ja naistel, rikastel ja vaestel, põhi- ja vähemusrahvustel. Ebavõrdsust tervises põhjustavad erinevad mehhanismid. Materiaalne deprivatsioon ehk ilmajäämus on üks selgitus, kuid samavõrd oluline on näiteks ka kultuuriline ja käitumuslik aspekt, mis väljendub muu hulgas erinevas tervist toetavas või riskeerivas käitumises.

Sageli võib käsitleda seost ka vastassuunalisena – halb tervis tingib töökaotuse ja vähenenud sissetuleku.

Oma tervist saab inimene mõjutada mitmeti, kuid minu töö üheks probleemkohaks oli pigem see, kuidas see avaldub nende tervise enesehinnangus. See küsimus on oluline, kuna senised uuringud on näidanud, et tervise enesehinnangut saab käsitleda “tegeliku tervise” ja vastamiskäitumise ehk mõõtmisnihke summana. Selleks uurisin oma töös ka tervise enesehinnangu seoseid edasise suremusega – mõõdikuga, mida tihti peetakse “objektiivse terviseseisundi“ etaloniks.

 

Tervis Autor: Pixabay

 

Doktoritöö tähtsaimad järeldused:

Kuigi Reile vaatles doktoritöös vaid tervise üht mõõtmise viisi küsitlusuuringute kontekstis, võib tema tööpõhjal teha mitu olulist järeldust.

  • Tervise enesehinnang on valiidne terviseseisundi indikaator, mis lisaks rahvastiku tasandil trendide kirjeldamisele, prognoosib ka siinsete andmete põhjal edasist suremust.

  • Tervise enesehinnang on mõjutatud paljudest, mitte üksnes vahetult haiguse või halva tervise olemasoluga piiratud teguritest ja selle sotsiaal-majanduslik astmeline tõus või langus peegeldab tervise ebavõrdsust.

  • Sissetulekute ebavõrdus ja tervisetulemi hariduslik variatsioon viitavad sellele, et lisaks individuaalsetele, tervisekäitumuslikele sekkumistele vajaks rohkem tähelepanu ühiskondlik ebavõrdsus tervikuna.

  • Negatiivset tervise enesehinnangut prognoosisid eelkõige füüsilise ja psühholoogilise tervise näitajad, samas kui positiivne tervise enesehinnang oli lisaks seotud ka demograafiliste, sotsiaalmajanduslike, heaolu ning ka füüsilise ja psühholoogilise tervise teguritega.

  • Negatiivse tervise enesehinnanguga korral oli suremusrisk suurem vanematel, meessoost vastajatel ning samuti neil, kel oli igapäevategevustes haigustega seotud piiranguid.

  • Keskmise ja hea tervise enesehinnangu korral mõjutasid suremusriski nii demograafilised, sotsiaalmajanduslikud kui tervisekäitumisega seotud tegurid.

 
Värske doktori sõnul hõlmab tervis ühtaegu kõiki inimkogemuse aspekte, kuid teisalt annab see endast märku alles siis kui seda enam pole. Sellepärast hindab ta enda doktoriöö käsitlusala korraga väga laiaks ja kitsaks. Samas teadvustab ta uurijana, et mitmed tegurid mõjutavad nii terviseseisundit kui ka selle tõlgendamist ja hindamist tervise enesehinnangu kontekstis erinevalt. Reile sõnul on selline esmapilgul lihtne ja robustne mõõdik nagu terviseenesehinnang oma sisult suhteliselt keerukas ja vajab seega üsna ettevaatlikku ja mitmekülgset tõlgendust.



Nakatumine HPV-ga võib seostuda kasvajate tekkega

HPV vaktsiinist: ausalt ja emotsioonideta

Järgmisest aastast saavad Eesti tütarlapsed vaktsineerida end tasuta inimese papilloomiviiruse vastu. Sõltuvalt vaktsineeritute arvust on võimalik sellega nende eluea jooksul hoida ära kümneid surmaga lõppevaid vähijuhtumeid. Teaduspõhise otsuse kasulikku mõju ähvardavad aga ühismeedias kriitikameeleta jagatavad postitused.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: